Eile õhtul sai arutletud teemal ostudest mis on tingitud mingist suurest ja sügavast soovist ning mis mõne aja pärast kaotab oma tegeliku vajaduse ja jääb lihtsalt vedelema. On tuttav tunne?
Igatahes üritasime välja mõelda kuidas me siiski kiusatusele järele anname teades et see tuhin võib suht kiiresti mööda saada. Aga nagu välja tuleb, siis ega erilist keemiat asjas polegi: inimene üritab endale sisendada asja vajadust, põhjendab endale ära miks tal seda ON vaja, olgu see siis kasvõi absurdne põhjendus. Järgmine etapp on see, et ta juba ongi poes ja ostab asja ära Kui lõpuks reaalsus peale ronib, on ost juba ammu tehtud ja kahetseda pole seal enam midagi...
Samas on asjal ka teine pool. Vahepeal tulebki oma ellu tuua natukenegi vürtsi ja lubada endale mõnd asja mis sulle rahu toob ja laseb sul olla mingigi aeg ennast õnnelikuna tunda!
Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!
(Mõttetud) kireostud
- Üksikasjad
- -> 2376