Nüüd siis teema mida olen ammu tahtnud kirjutada, aga kuidagi pole saanud. Miks pole saanud? Vaat sellepärast, et mul polnud varem teavet selle ämbliku kohta! Nüüd on see käes ja saan kõigile oma rõõmu jagada 
Nimelt siis Filosoofi kolides on mul elamises pidevalt olnud ämblikud. Enamasti ühte liiki ja üsna vähe on nad end näidanud. Kohati on nad ka päris nina alla elupaiga teinud ja siis olen ma neid ka jälginud, pildistanud ja isegi filminud. Enamasti ma viin nad lõpuks õue, aga et nad mu elamisest päris ära kaoksid, seda pole ma kunagi soovinud.
Nimelt on meil siis tegu pikakoivaliste läbipaistvate kollaste kehadega ämblikud. Tegin Googles otsimist ja mitte kuskilt selliseid isendeid silma ei hakanud (ega osanud väga otsida ka). Nüüd, alles hiljuti, leidsin sellise veebipesa nagu http://www.reptile.ee mis reklaamib end kui: „Kõik vajalik roomajate, kahepaiksete ja selgrootute kohta!”. Tegemist siis põhimõtteliselt foorumiga kus siis taoliste elajate kohta saab infot jagada ja otsida.
Panin siis minagi sinna oma postituse üles ja jäin põnevusega ootama. Ootasin poolteist kuud ja läksin oma teemat upitama. Lubasin, et kui keegi ei tea, siis ristin ta Filosoofi Kuldseks. Selle jutu peale lõpuks leidus üks targem tegelane, kes pakkus minu looma olevat „...Pholcus phalangioides (ing k The cellar spider või daddy long-legs spider) või keegi tema lähedastest sugulastest...”. Lisatud oli ka link ja kui selle avasin, siis tuli tõdeda, et mu selgrootul on siiski nimetus täiesti olemas 
Lahe!
Link inglisekeelsele ämblikut iseloomustavale tekstile on SEAL (lokaalne koopia), aga ma tegin katset tõlkimise osas ja võtsin selle kokku ning avaldan ka siia alla. Enne aga kui teksti juurde minna, siis ka varem olen sellest ämblikuliigist ühe kirjatüki kirjutanud, suisa seitse aastat tagasi! Ja lisaks on mu Youtube kanalil võimalik vaadelda teda ka videost, otse söömise pealt Lisaks video kus ämblik on sipelgaid võrgutanud.
Sissejuhatus
Kõnealune ämblik omab väga pikki jalgu nagu koibikulisedki. Seepärast teda nimetataksegi inglise keeles Daddy-longlegs ehk maakeeli tõlgituna Isake-pikkjalg. Vahe pikkjala ja koibikulise vahel on, et koibikulise pearindmik ja alakeha on peaaegu kokku kasvanud mis tundub ühe kehaosana, samal ajal kui pikkjalal on need eristatavad kahe eraldi osana mis on ühenduses nähtava peene sidevarrega. Erinevalt pikkjalast ei koo koibikuline võrku.
Pholcidae perekonda kuuluvad isendid elavad enamasti majades ja ehitistes. Nad loovad oma ebakorrapärase võrgu enamasti nurkjasse keskkonda. Neid võib kohata sageli keldrites, millega on nad rahvasuus saanud ka nime kui keldriämblik. Kui neid häiritakse või rünnatakse, hakkavad nad oma võrgus vibreerima, et hirmutada vaenlast eemale. Siit lisaks veel üks rahvasuus levinud nimi: vibreeriv ämblik. /Täpsustus rahvasuu nimede kohta - need on tõlgitud inglise keelest, seega ei pruugi vastata eesti keeles kasutatavatele nimedele/.
Kõne all oleva ämbliku mürki peetakse üheks mürgiseimaks. Et aga selle ämbliku kihvad on väga lühikesed, et läbida inimnahka, siis neid ohtlikeks ei peeta.
Kuidas pikkjalg välja näeb?
Pikkjalal on üsna lihtne struktuur. Neil on sarnaseid omadusi nii kuue- kui kaheksasilmsete ämblike juures, kuigi nad ise kaheksasilmsed on. Emase suguorgani sisemine struktuur vastab kuuesilmsete ämblike omadele, ka paaritumisrituaal on sarnane kuuesilmsetele.
Neid ämblikke tunneb kergelt ära väikese massiga keha ja ekstreemselt pikkade jalgade järgi. Neil on neli paari jalgu. Esimene paar jalgu on umbes viis ja pool korda keha pikkust. Jalgadel ei ole okkaid vaid pikad jäigad karvad. Põlvejakud on palju tumedamad kui ülejäänud jalaosad. Nende mürgikihvad on väga väikesed ja neid ei kasuta nad isegi saagipüüdmiseks. Kaks silma kaheksast on väga väikesed. Südame kohal (alakeha üleval pool) on tume täpp. Nagu kõik ämblikud, nii ka nemad vahetavad nahka.
Võrk
Koovad nad korrapäratut võrku mida siis kasutavad eluasemeks. Oma võrgus ripuvad nad tagurpidi. Kui võrk osutub liiga mustaks, näiteks tolmust, siis nad jätavad selle maha ja koovad lihtsalt uue.
Jahipidamise meetodid ja saak
Nad tarbivad toiduks kõiki putukaid nagu kärbsed, ussikesed, mardikad jne. Lühidalt öeldes suudavad nad toituda kõigist sitikatest mis majas liiguvad, isegi oma liigikaaslastest. Sellisel teel nad reguleerivad oma populatsiooni majas. Majas elavad nad terve aasta läbi. Talviti, kui sitikaid on vähem, tulebki neil toituda lähisugulastest.
Pikkjalgadel on jahipidamiseks päris oma meetod kuna võrku nad saagipüügiks ei kasuta ja saagi kinnipüüdmiseks neil liiga väikesed lõuad on. Samas nad suudavad püüda sitikaid mis on nende endi kehast mitu korda suuremad.
Kuidas siis sellised pikajalgsed ämblikud püüavad saaki? Saagile lähenedes pritsib ta tihedat võrgumaterjali üle saagi, piirates tolle liikumist. Kui saak enam ei liigu, keerutatakse ta üleni võrku. Seejärel teeb ämblik võrgupalli sisse augu ja rebib oma väikeste hammastega saaki nõrgemast kohast. Edasi imeb ta haavast erituvat vedelikku. Pahatihti ei suudeta saaki lõpuni süüa.
Aegadel kui sitikaid väga ei ole, liiguvad need ämblikud majas rohkem ringi otsides liigikaaslasi. Kui võõras võrk leitud, hakatakse end presenteerib kui saaki. Ta liigutab ühe jalaga võõrast võrku, et anda võõrale ämblikule märku, et see ründaks. Seejärel aga ründab ründavat ämblikku ise. Kui just tõsisem näljahäda ei ole, pikkjalad päris üksteist ründama ei kipu.
Kopuleerumine (viljastamine, paljunemine)
Viljastusrituaal on sarnane kuuesilmsete ämblikega (Haplogynae). Isased on suguvõimelised aastaselt. Kui on aeg viljastumiseks, teeb isane mõned siidjad niidid ja hakkab suguelundeid hõõrudes seksuaalroganeid stimuleerima. Selline tegevus kutsub esile sekreedierituse mis sisaldab spermat. Selle sekreedi kogub ta kokku (kuhu, ma tõlkest aru ei saanud) ja läheb emase otsinguile. Kui emane leitakse, ronitakse tema võrgu peale ja antakse talle tugevalt vibreedies märku. Kui emane läheneb, paitab isane tema esimest paari jalgu ja võidab nii kiirelt emase poolehoiu. Nüüd sisestab isane oma lõugkobijad (või lõugtundlad - inglise keeles pulps) emase vulvasse. Kopuleerumine toimub mitu tundi mitme katsega. Kui paaritumine läheb segamatult, siis isast emase poolt ära ei süüa. Edasi jääb isane emase lähedusse kuniks sureb. Üsna tihti on ka nii, et järgmine isane juba ootab eelmise surma, et minna ka paaritama. Emased elavad kuni kolm aastat, isased aga aasta, saavad suguküpseks, kopuleeruvad ja hukkuvad.
Peale viljastumist
Erinevalt teistest ämblikest kannavad pikkjalad oma viljastatud mune aasta läbi kaasas. Vabalt võib leida pikkjalga munadega ka keset talve. Et pikkjalad on troopilist päritolu, siis neil aastaaegade eristamist ei ole.
Viljastatud mune ei kedrata kookoniks vaid hoitakse pisikeses siidjast võrgus. Et ämblik on pidevalt liikumises, kannab ta seda kotikest lõugade vahel. Viljastatud mune on tavalieslt 20-30. Enne munast väljumist paigaldab emane munad tavalisse võrku ja närib munade kesta ise läbi. Kohe peale munast väljumist vahetavad noored ämblikud nahka. Nad on läbipaistvad ja lühikeste jalgadega. Isegi peale mitmekordset nahavahetust jäävad pisikesed ema juurde ja ema hoolitseb nende eest kuniks noored on jahipidamist õppinud. Siis jätavad nad ema maha ja alustavad oma elu.
Vaenlased
Pikkjalgadel otseseid vaenlasi ei ole, kuigi on juhuseid kus teised loomad ka neid on püüdnud ja söönud. Igatahes arvatavasti enamus pikkjalgu lõpetavad oma elu tolmuimejas.
Riik: Loomad - Animalia
Hõimkond: Lülijagsed - Arthropoda
Klass: Ämblikulaadsed - Arachnida
Selts: Ämblikulised - Araneae
Alamselts: Araneomorphae
Sugukond: Pholcoidea
Perekond: Pholcidae