Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Tõrva linna KEK'i piirkond on just see koht, kus on möödunud enamus minu lapsepõlvest. Kõik kohad on siin tuttavad ja on ka tuttavaks jäänud, kuna ega suurt midagi vahepeal muutunud pole. Isegi lastele mõeldud ronimispuud, liumäed ja kiigud on siiani alles. Vanasti oli iga maja juures ka suur liivakast, enamus neist on küll kadunud, aga see selleks.
See suvi on mind viinud korduvalt Tõrva, seega julgen teha järgneva analüüsi-võrdluse tänase päeva ja minu aja kohta Tõrvas KEK'i suurte kortermajade vahelisest elust mänguväljakutel.
Mis hinge jäi, on see, et võrreldes oma noorusajaga, pole mänguväljakutel enam lapsi. Kui vanasti liumäed päikese käes peegeljalt läikisid, siis nüüd nad roostetavad. Kui vanasti olid kiikude alused jalgadega auku hõõrutud ja ümbertringi muru maha tallatud, siis nüüd on muru igati eeskujulik ja veatu. Ja sagimisest ning karjumisest-hõikumisest oli kogu eeter täis, praegu on vaikus. Tänapäeval enam naljalt ükski laps ei kutsu oma vanemaid aknale, akna all karjudes isegi neljandale korrusele „Eem-me!“ või „Iis-si!“. Võis siis teistmoodi, et vanemad ei kutsu „Tannu, tule sööma!“ või „Jüri, multikaid vaatama!“
Praeguse aja seis. Mõne maja juurde on ehitatud kaasaegsemad atraktsioonid, mis tegelikult oma funktsionaalsuses väga vanadest ei erine. Nende juures isegi on mõned emmed mõne lapsega, aga üldjoontes on majade vaheline elu justkui välja surnud. Kindlasti üheks põhjuseks on noorte perede lahkumine väikelinnast. Teiseks põhjuseks võib pakkuda IT arenguga tekkinud võimalust hoopis arvuti taga istudes kas mängida või sotsiaalmeedias konnata. Kolmandaks võiks ka pakkuda meedia arengut, oli ju meie ajal telekanaleid näpuotsaga ja ega sealt lastele väga midagi vaadata polnud ka.
Aga jah, üldjoontes majade vahel vaadates-liikudes tekib kohe kurbus hinge, aga see on juba isiklik probleem Pakun, et see on sama tunne, kui kuskilt maakohast pärit 50 aastane inimene läheb oma lapsepõlve maid vaatama ja avastab, et peale selle, et elu pole, pole ka enam pooli hooneid... C'est la vie.