See on teema mida ei tahaks tegelikult kirjutada. Aga on vaja. Kasvõi enese rahustamiseks või teisipidi võiks öelda ka enese petmiseks. Niisiis: KÕIK ON KADUV. Jah, absoluutselt KÕIK on kaduv ja kaob ajavagude sügavatesse kihtidesse, ilma nagu need oleks kunagigi olemas olnud. Jah, on asju mis jäävad mitmesadadeks põlvedeks, aga olgem ausad, siiski on nad jätkuvalt kaduvad, tuhmuvad ja hägustuvad, eks kõik sõltu materjalist ja/või ka vajadusest mäletada.
Millest alustada üldse ja kui sügavale minna? Alustame kõige lähemalt, iseendast. Mina, kui ka sina, inimene, sünnin-elan-suren. Normaalne? Jah. Vaatan taha – kui paljusid inimesi ma mäletan? Vaatan ette – kui paljud jäävad mäletama mind? Nüüd mõtleme vajadust: kui paljusid peaksin ma mäletama ja kui paljud peaksid mäletama mind? Mida see mulle ja neile annab? Huvitav, kas terve artikkel saabki olema üks küsimuste jada? Hea küll, kisub vist liiga filosoofiliseks ja tuimaks...
Alustame endast uuesti, konkreetsemalt. Võtame ühe kindla teema: mulle meeldib pildistada, nii oma inimesi kui kodulinna, kohti kus mulle meeldib olla ja kust ma pärit olen, vanu uhkeid hooneid kui ka kahjuks hääbuma kippuvaid ehitisi, loodustki erinevate nurkade pealt. Olen täielik amatöör ja sellega väga rahul 
Mul on oma jäädvustustest üsna suur fotokogu (minu jaoks suur) ja mul oleks VÄGA kahju kui see peaks hävima. Hävingu vastu olen võtnud meetmed tarvitusele ja loodan, et minu eluea säilivad nad ära. Nüüd aga: milleks ma neid hoian? On harukordseid juhtumeid kus tõesti otsin mõnd pilti kas mingiks ürituseks või kuskil kasutamiseks, aga see on väga harv juhus. Ehk tegelikult ma nagu hoian neid mitte kellegi jaoks. Kuna KÕIK ON KADUV, kas siis sellisel alleshoidmisel ka tegelik vajadus on? Ma ei tea (!), aga loodan, et on. Vähemalt minu lastel on võimalus näha ennast nii piltide kui videote vahendusel eri eluetappidel erinevates toimetustes ja sündmustes. Kas nad neid ka kunagi vaatavad? Kehitan õlgu, sest ei tea. Aga et mul midagi muud toredat neile pärandada ei ole, siis ehk on seegi asi mis neile meeldida võiks. On ju tore isegi vahetevahel albumeid lapata ja vaadata oma eellasi kui ka ennast (või muid fotojäädvustusi) vanadelt fotodelt! Või mis?
Teine endaga seotud teema on sugupuu info korjamine ja talletamine. Olen seda teinud juba kümmekond aastat, aga on ikka veel palju kohti mida võiks edasi uurida ja teemasid mida inimeste kohta korjata. Hetkel on ka kaks lähisugulast kellelt saaks palju ja põnevat infot. Aga nemadki on kaduvad. Ja aeg see muudkui kaob ja ma vahepeal tunnen, et olen suisa suutmatu neilt seda viimast teadmist välja võtma. Pere- ja tööelu kipuvad enamuse mu ajaplaanist täitma ja nii ma siis olen, õhtuti magama minnes mõtlen nende peale ja kurvastan. Aga nüüd teema juurde tagasi. Sugupuu ehitamiseks oli keskkond Geni. See aga keerati üsna tasuliseks. Nüüd teen seda oma arvutis ja jagan seda ka oma kodulehel. Et elavate isikute andmed on peidetud, siis käidavus seal on nigel :P Siit tõstatub küsimus: mille põrgu päralt ma sellega oma aega raiskan? Ma ei tea, aga mulle endale meeldib teadmine kes on minu eellased ja nende järeltulijad.
Nüüd lõpetan enda kohta näidete toomise. Kes mu lehel käivad, näevad, et seal on mitmeid kohti mis just minevikuga seotud on. Ja nii mitmedki nurgad täienevad vaikselt ja täienevad veelgi.
Tuuma juurde. On ütlus: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Ilus ütlus, aga ma pole tema põhiidees niiväga kindel. On palju igasugu elulaadi suundade tekste kus kutsutakse üles lahti ütlema oma minevikust ja vanadest asjadest ning kõigest mis meid minevikus kinni hoiab. Tunnistan, ma vahepeal tunnen sama. Aga siis tärkab minus mingi igaviku ja kunagiste aegade igatsus ning ma luban endale, et täiendan edasi neid teemasid millega ma siiani tegelenud olen. Ma ei tea miks ma seda teen, aga äkki kellelegi meeldib see millest ja kuidas ma kirjutan, äkki tahab keegi veel vahepeal teada mis oli või siis lihtsalt peatuda korraks ja meenutada „vanu häid aegu,” kus muru oli rohelisem ja taevas sinisem, olgugi, ET KÕIK ON KADUV!
Lõpetuseks. Jah, ma tean et kõik kaob, tunnistan endale seda, tunnistan endale ka seda, et see mis ma kogun ja kirjutan on üsna mõttetu aja raiskamine, et võiks tegeleda maisemate asjadega. Aga et see „mõttetu tegevus” mulle meeldib ja on suisa hobiks, siis ärge pange pahaks, selline ma olen ja selliseks arvatavasti jään kuniks kaon. Ehk minu kirjutatu ja kokkukogutu on pikema elueaga kui mina! 
Mida „mõttetut” aga teed sina? Kuidas säilitad sina oma jäädvustusi ja mälestusi?