Kui Inna esimese kassiga asjalood halvasti läksid, oli Reijo sellest üsna häiritud. Jõudis poiss lühikese ajaga pisikesse kassipoega väga ära kiinduda. See aga tähendas, et kui võimalus tuleb, siis võetakse uus loom majja.
Kaja ema käib aegajalt Tõrva varjupaigas ja hoiab kassidel silma peal. Üldiselt küll selle pilguga, et meile midagi leida. Ühel hetkel siis püüti kinni must pikakarvaline kassipoeg kes turvakorteris end mugavalt tundis ja kes inimese süles üks tubli nurrmootor oli. Nii võtsime ette tee Tõrva kassi vaatama.
Kassipoeg oli armas, pisikese näo ja pika karvaga. Sabaots oli karvapikkuse tõttu kui jänesel 
Nina peal kena pisike valge südamekujuline laiguke. Aga! Nii pika karvaga kassi mina ei taha – koristamine läheb kole keeruliseks. Minule hakkas meeldima hoopis teine, pisut suurem kassipoeg... Nii sai siis selgeks, et kui Inna tahab, saab musta kassipoja endale. Tahtis.
Nüüd on siis mõni aeg sellest juba möödas. Kass on Innal ja Reijol kodus. Loom on peremeestega harjunud ja elamisse on sisse elatud Enesetunne paistab hea olevat: süüakse kenasti, süles ollakse hea meelega ja nurrutakse väga palju. Üldse pidada väga suur nurrmootor olema Ja see nurrmootor on ka nime saanud: Zuuzi