Täna käisime Tartu Koduta Loomade Varjupaigas. Kuna meie oleme kass-inimesed, siis loomulikult kasse vaatamas. Kohe, kui kassipoegade ruumi saime, hakkas üks kassipoeg suuresti nutma ja mööda võreust üles-alla ronima. Kaja oli kohe kui võlutud ja nägemata teisi kasse oli seda meelt, et sellest saab meie kass. Uurisime ja puurisime siis ka teisi, lugesime pabereid. Ka Inna vaatas kas leiaks endale kassipoega, kahjuks aga tema standarditele peale sellesama kassi ükski broneeringuvaba kass ei vastanud.
Vahelduseks vaatasime kahes teises ruumis täiskasvanud kasse, siis aga otsisime ühe töötaja ja hakkasime 'oma' kassipoja kohta rohkem infot uurima. Töötaja, nähes ja kuuldes meie arutelusid, pakkis kassi valmis 
Ma olin üsna kahevahel. Kassipoeg oli kena ja armas, aga mingi saatuslik müks oli puudu. Lõpuks viskasime kommikarbiga liisku, et kui tuleb pilt peale, saab kassi Inna, kui midagi muud, siis meie. Pealepoole tuli pilt... Kõige kurvem oli muidugi Kaja, aga lohutasin sellega, et küll me kunagi ka oma kassi võtame.
On mis on, aga Inna on taaskord kassiomanik (mida ta elus juba vist kolm korda vähemalt olnud on). Kassi nimi on Kaspar ja ta on musta-halli-triibuline, aga et üks pilt ütleb rohkem kui minu kirjutis, siis vaadake ise.
