Täna on see kuupäev kus minu isal, Nikolai Aleksejevitš Železnjakov'il oleks täitunud 65. juubeliaasta. Et ta lahkus varakult, 17.12.1998 aastal (see on vaid ametlik kuupäev), siis me ei saa seda tähtpäeva tähistada koos.
Isa sündis 1950 aastal Viiburi külje all Kutuzovo külas Venemaal Soome piiri lähistel. Ta oli pere teine laps. Tema sünniga oli seotud ka mingi lugu hobuvankri kas all või peal sündimisega, aga ema seda enam täpselt ei mäleta ja kelleltki seda enam küsida ka ei ole.
Isa oli veel väike kui pere suunati elama Ida-Virumaale Rakveresse. Tema isa töötas elektrikuna ja ema lihakombinaadis (vähemalt elu viimasel perioodil). Koolihariduse sai ta Rakveres ja lõpuks käis ka Tallinnas tehnikumis, aga seda lühikest aega. Kool jäi pooleli kuna elu tungis peale 
Isa oli sel ajal Rakveres kohtunud minu emaga ja asjalood olid sedapsi, ehk mina olin siia ilma tulemas.
Kuniks ema minu kõrvalt kooli lõpetas, käis isa tööl. Peale ema kooli lõppu aga suunati ta Tõrva vastavatud lasteaeda kasvatajaks ja isa sai Tõrva KEK'i metallitöökotta keevitajaks. Ja nii see elu Tõrvas kulges, kuni perele tuli ka juurdekasvu Inna näol.
Tol ajal, ehk nõukogude ajal, oli selline lugu, et pea kõik mehed jõid. Ma ei saa siiani sellest fenomenist aru, aga nii see oli. Igatahes alkoholikuradi embuses süvenesid probleemid. Üheks kulminatsiooniks sai lahutus. Ema sai lasteaia poolt korteri ja nii me õega sinna ümber kolisime. Sellest aga midagi ei muutunud, alkoholi märjast hauast enam välja ei saadud. Mõni aeg hiljem kolis isa väiksemasse korterisse. Uue Eesti Vabariigi algus aga ei olnud kerge: KEK lagunes ja elu muutus. Kõik kes suutsid alkoholile ei öelda, said minna ajaga kaasa. Minu isa ei saanud. Juhutööd ja kunagi käele saadud tööõnnetusest määratud pension aitasid teda veel ree peal hoida, aga mingi elu see enam ei olnud. Nägin oma lihase isa hääbumist ja ma ei saanud sinna midagi parat. Isa suri mao lõhkemise tagajärjel.
Praegu seda artiklit kirjutades tunnen, et minu sees on palju rohkemat mida temast kirjutada. Oma teadliku elu põhjal võiks seda isegi teha, aga mõni teine kord. Igatahes tea isa, me pole sind unustanud ja sa elad meie südametes seni kuni meie elame!
Lisa 6.06.2015. Täna öösel külastas isa mind unes. Alguses tundus ta veidike trotslik olevat, aga ma lihtsalt embasin teda. Ta oli küll kuidagi pehme, aga minu õnnesoov läks talle sellega kohale
Lisaks sai täna ka Tõrvas käidud ja haud koristatud, küünal ning lilled pandud. Äkki näen teda järgnevalgi ööl? 