Paar nädalat tagasi sai uuritud piletilevist mida huvitavat aastalõpp pakub. Sealt leidsingi Indigolapsed. Ma nüüd ei oska öelda et olen Suur Fänn, aga punt kui selline meeldib, eriti laivis. Siia lisaksin et see on alles teine kontsert millel käisin 
Nautides mõnusat talveilma ja peaaegu ümarat Kuud läksime Genialistide klubisse. Kõik loodan et teavad et see on nüüd teises kohas ja leida neid on alguses keeruline. Õnneks polnud me ainsad pittu minejad, seega liikusime lihtsalt rahva järel ja õigesse kohta kohale jõudsime.
Genklubi, esimene ehmatus on ikka kole. Mitte et nüüd Lutsu teatrimajas asjad paremad oleks olnud aga no garderoobina kasutatav ruum oli ikka väga kole küll. Aga et selliseid koledusi on elus ennegi nähtud ja hullemaid ja kindlasti näeb kunagi veel, siis usaldasin oma vana jope siia jätta küll. Pealegi polnud ma ainus kes seda tegi.
Esimesest trepist üles ja selline omamoodi õdus nurgake suure joonistusega seinal. Mai osanudki maalingule nime anda, kas „Spermapoisid liikvel“ või „Kõik me himustame naisi“ või oli see kuidagi iibega seotud, igatahes pilt mulle miskipärast väga meeldis, mõnus sümmeetria, rahulik, kena.
Teisest trepist üles ja saali. Saal oli küll pea samasugune kui Lutsus, pisut, õigemini kaks korda kõrgem ja suuruselt sama suur. Igatahes leidsime endale kohad nii et Kaja oli koti peal ja mina pingil tema taga.Kaua ootama ei pidanud, varsti tulid juba esinejad sisse ja asi algas. Nagu Indigolapsed ikka, mitte miski ei käi reeglite ja täppiskavade järgi. Grupi üks peahingi Toomas oli kirjutanud posu laule paberilipikutele ja kaks jüngrit jagasid need lipikud rahvamassi laiali. Esineti nii, et keegi hõikas lipikul oleva loo nime ja nemad siis esitasid. Ja asi toimis, oli vahva ja atraktiivne. Üks hea i-laste omadus on et lugude vahele pajatatakse teinekord ka loo saamisjutte kui ka muidu reisimuljeid.
Kontserdi jooksul neli korda luges keegi Johannes omakirjutatud jutukesi. Esimesed kolm, andke andeks, aga minu arust olid mõttetud jamad. Neljas aga juba loos midagi, selles oli midagi ilusat ja hingematvat, AGA... ...esitaja ise oli monotoonseimast monotoonsem! Oleks nüüd autor üritanud ka oma esinemisega elu juurde anda, siis oleks nii mõnelgi selle viimase jutu juures pisar silma tulnud. Kui sa Johannes peaksid mu kommentaari siin lugema, siis kriitika jutu suhtes jäägu, see on siiski minu arvamus, aga kriitika esinemise kohta võta vastu – lase end filmida ja sa saad aru mida ma räägin. Anna oma jutule peale sisu ka elu.
Laulud aga said lõppeks otsa ja bänd tegi ise kolm lugu rahva soovide järgi. Siis läksid ära ja tulid uuesti lõpulugu vormistama. Üks lahe lõik oli improvisatsioonivoor kus iga esineja laulis või mängis oma lugu ja sellest tuli paras krempel kokku – ikkagi midagi omamoodi
Rahvast oli kenake saali täis, kuigi oleks ette põrandale istuma mahtunud veelgi. Ja rahvas oli tore, lõbus, rohkem noori kui minuvanuseid või vanemaid, kuigi oli ka üsna ajalugu näha.Igatahes, kontsert kestis kokku kolm tundi (!) ja kordagi ei hakanud igav. Tegin pilte ja üritasin ka videot paarist loost teha. Videod aga läksid metsa kuna fotoka seadistustest oli mikrofon keelatud, ehh, jama... Kontserdiga jäin mina väga rahule ja siiamaani on mõnus õhin sees. Tom oli ka ukse juures, surusin käppa ja tänasin hea kontserdi eest. Järgmiste kohtumisteni! Pildirida SIIN.