Kohe uue aasta hakul, esimestel koidutundidel kui olime perega üles ärganud ja hommikused toimetused seljatanud, vaatasime telekast kordussaateid. Ühtäkki aga viskas mul molutamine ära ja käisin huupi välja mõtte teha Tõrva ring koos sugulaste-tuttavate külastusega. Lisaideena lõi pähe, et igas punktis teeks ka ühispildi 
Kajale mõte meeldis ja nii me siis lõime asjad kokku, pakkisime endid -10 kraadiseks ilmaks valmis ja lendasime Tõrva poole.
Ilm oli vaatamata krõbedale külmale valgust täis: päike paistis, taevalaotus oli pilvitu, tuuletu, autoteed lume ja jääta, vaid lumeebemeid lendles autode tuultes.
Tädi Milvi. Keerasime hoovile: maja ukse ees patseeris kass ja lauda ukse alt soojemast ruumist lippas välja ka koer. Suure koertekartjana ma seda koera ei karda, mitte nii tugevalt, et ma tema juures liikuda ei saaks Miia jäi autosse magama kui mina Milvi tädi köögiakna taga koputamas käisin. Milvi rääkis just telefoniga, aga see oli vist lühike kõne, kuna uksele tuldi ilma mobiilita. Astusime siis kõik üle ukse kööki, õnnitlesime, andsime üle kanadele mõeldud vanad kuivikud, tegime ühispildi, saime karbitäie mune ja liikusime heade sõnade saatel edasi.
Järgmiseks oli plaanis külastada Jaaku, aga et tema on tööl, siis tema järg saabub hiljem. Sõidame siit, Leebikust, hoopis Lõve peale. Naudime ilusaid vaateid, sõidame rahulikult läbi Lõve mõisa ja suundume Tõrva peale.
Onu Hannes. Tõrvas oli kohe esimene plaan külastada onu pere. Kalevi tänav võttis meid vastu üsna tühja ja jäljetu olemisega. Andsime välisukse taga kella, vaatasime et uks lukus ei ole ja astusime ise esikusse. Keegi aga vastu ei tulnud, koputasime siis toauksele, aga peljates teiste koduste olemiste segamist, ilma kutseta sisse ei läinud. Keegi aga ei tulnud. Otsustasin siis, et vaatame õige hoovi peale. No ja seal nad siis olid: Hannes ja Riina. Andsime õnnesoovid edasi, vahetasime palakese juttu, tegime rõõmsa pildi ja üsna külmununa kulgesime autosse tagasi.
Mamma Jutta. Loomulikult oli plaanis külastada ka vanaema. Kuigi ta oli juba ärganud, läks tal uksele jõudmisega mõni hetk aega. Igatahes oli tema üllatus suur ja jällenägemisrõõmu täis. Vanaemale kombe kohaselt käis pildistamise vahele ka kiire infovahetus-ülekuulamine. Kadi vaatas kiirelt üle üsna tühja kommivaagna ja andis sellest teada ka vanaemale – nii nõutas ta välja varakambrist ühe kommikarbi
Jaak. Kuna meie ringreis sujus takistusteta, olime plaanist pisut ees. Seega ei läinud siit otse ema juurde vaid Tõrva katlamajja Jaagu töö juurde. Teised jäid igaks juhuks autosse ootele kui mina ruumidesse sisenesin Jaaku otsima. Otsimine ei sisaldanud endas midagi keerulist ja varsti olin härra Habemega õues tagasi. Siin siis tegime ühe pildi näoga vastu päikest, aga et kissitamine kõik kortsud välja näitab, tegime ka teise pildi, pisut varjulisemas kohas.
Tädi Aira. Kogu kompotiga neljandale korrusele kolimine polnud just kõige vaevatum tegevus. Esimeste uksekellade peale arvasime juba, et oleme külastamas inimtühja elamist. Lõpuks aga siiski uks avanes ja Aira kutsus meid edasi. Ka siin me pikka lugu ei teinud, uusaasta-kallid ja grupipilt, ning juba me tuulutasime taas treppe.
.
Õnne. Aira kõrvalkoridoris elab Kaja ema, loomulikult oli ta külastatavate nimekirjas. Kolmas korrus, taas lõõtsutame, anname uksekella. Korduvalt. Vaikus. Kaja haaras telefoni ja pika mõistukõne saatel selgub, et ema olla maale külla läinud, aga saabub pea :P
.
Minu ema. Ja oligi aeg minna oma ringi keskpunkti – minu ema juurde õnnitlema, jalgu sirutama, soojenema ja sööma. Ema alles tegeles lõunasöögi tegemisega kui me sisse sadasime ja õnnitlusi jagama hakkasime. Mõni aeg hiljem liitus siin meiega ka Õnne. Sõime kenasti kõhud head ja paremat täis, tegime kambapildi ja läksime taas liikvele, nii et käisime ikka korraks ka Õnne elamisest läbi.
Mamma Juuli. Teel Hummulisse kippusid lapsed erinevate asjade peale jonni välja näitama. Ju siis hakkasid väsima... Igatahes Juuli võttis meid rõõmuga vastu ja oli meie idee osas päris entusiastlik Temale näiteks esikus pildi tegemine ei sobinud vaid leidis meile koha elutoas. Ka siin nõutas Kadi vanavanemalt kommipaki välja
Hummulist tagasi Tartu poole tulles hakkas päike vaikselt horisondi taha vajuma. Väljas hämardus, taevas oli mitmevärviline ja temperatuur langes. Elva kaudu suundusime Pangodi peale ja sealt juba hämarusse mattunud Kambjasse.
Väljad. Jaanusele hoovi peale keerates oli õu autodest tühi. Suure toa akna peale koputades aga avastasime Anne kodus olevat. Õnnitlused jagatud, tegime ühispildi mille peale ka DeVito lõpuks tuli. Teised pereliikmed olla kõik suusamäel Kommikarbi vastu sibulakotikese saanutena asusime koduteele.
Inna. Tartus tekkis ikka veel niipalju tahtmist, et otsustasime ka õe juurest läbi hüpata. Innal olid parasjagu külalised, aga ega need siis meie püha ettevõtmist seganud, pigem oli õnnesoovide jagamine laiema põhjaga Tegime lõpuks ka oma missioonijäädvustusvõtte ja tuulutasime kiiruga kodu.
Ehk siis, selline tore, positiivseid emotsioone ja häid tuttavaid lähedasi täis päev. Loodan, et eelolev aasta pakub meile palju häid emotsioone, suhtlemist lähedastega ja head energiat, palju kallistusi ning päikesesoojust. Head uut aastat!