Ärkan mina öösel üles, vaatan kella: kaks. „Vara veel,” mõtlen endamisi ja jään magama. Ärkan taas üles, vaatan kella: pool neli. „Sobib, lähen vaatan ilma üle.” Viskan vammused selga ja liigun vana taksopargi alale, sealt peaks kuud nägema küll.
Üldiselt on selline seis, et kole palju pilvi on taevas, aga ma olen lootust täis ja visa 
Kell on 3:50, kuu piilub ja näitab mulle end ka terves hiilguses. Fotoaparaat klõpsib ja mina üritan aru saada kas juba varjutab ka midagi või mitte. Ei saanudki lõpuks aru. Väikese naeratusega kaob kuu taas pilvede taha. Jalutan korraks kodu, toon telefoni ja kindad.
Telefon näitab, et idapoolne Eesti on pilvituse all. Siiski loodan edasi. Vahepeal tekib parklasse valge ERR'i maastur, kaks tüüpi lendavad välja pimedale väljale, üks keerab teisele kaamera näkku ja filmivad midagi. Mina neid ei kuule ja nemad minu pargisolekust ka midagi ei tea. Varsti nad lahkuvad.
Kell 4:31 tekib taas pilvisse auguke, näen kuud ühest servast ja teisest servast, terves tükis aga teda mulle ei näidata kuni kaob sootuks. Pilved lähevad pakemaks, tumedamaks, nii et isegi ei saa enam aru kus kuu täpsemalt olema peaks. Lõpuks kukub kergelt vihma tibutama. Kell on viis kui ma pargi seljataha jätan ja tagasi kodu lähen. Kahju, võiks öelda, et midagi ei näinud, väga kahju. Aga aastal 2018 saab jälle näha! 
Ja järgmisel päeval selgub, et ma läksin liiga kiiresti ära. Lugesin midagi valesti või vaatasin valet artiklit, aga kuu värvus punaseks just peale viit. Olgugi et oli koledasti pilves tartu kohal, võis vahepeal isegi midagi näha (Tartu Tähetornil oli isegi mõni pildike kuu servast). Seega, 2018 aastal tuleb korralikumalt teemasse süveneda