Kuna Kroko feilis ja ei jaksanud peole tulla, käisin seal üksi. Olin kindel, et mõni tuttav ikka leidub. Leiduski: Raudpats toimetas oma kambaga ringi ja Turumoor müüs bändinänni. Üldiselt aga, ega ma sinna seltskonda otsima ei läinudki.
Kohale jõudsin siis kui Taavi Peterson juba ära auranud oli ja Revolver just alustas. Kuigi Kroko poolse eelarvamusega pidi tegu suhteliselt jama bändiga olema, siis sain hoopis meeldiva üllatuse osaliseks. Enamus lood olid siiski üsna atraktiivsed ja mõnusalt hoogsa soundiga. Tehti nii omi lugusid kui ka töötlusi, näiteks Vennaskonna Ma Armastan Ameerikat töötlus oli päris kõva 
Pisike bändivahetusaeg ei viinud saali tühjaks. Pigem vastupidi, read hakkasid koonduma ja tihenema. Kui Tõnu ovatsioonide saatel lavale tuli, pandi pidu kohe esimese looga käima: Täna Jälle Me Joome Bensiini. Üldiselt pean Vennaskonna seekordset esitlust rahuldavaks. Miks? Algatuseks muusikaline pool: küll ei jõudnud viiul järele, küll kidramehed tegid mingeid möödakäike... Vokaalsele poolele ei saa midagi ette heita, aga mis kergelt häirima hakkab, on repertuaar. Vennaskonnal on tonnide viisi ülihead omaloomingut, aga ikka ja jälle kasutatakse näiteks lugusid Jaanipäev ja Kaks Otti...
Vennaskond lõpetas pisut peale kahte. Taaskord bändivahetuse vaheaeg. Istusin helipuldi ette diivanile ja jälgisin kuidas rahvas laiali hajus. Kasutasin aega niisama miljöö pildistamiseks.
Kui Blueintheface, millest just Kroko huvitatud oleks olnud, lavale tuli, avastasin, et suurem osa rahvast on lahkunud. Bänd tegi oma asja, kõik toimis, aga rahvas oli väsinud. Üldiselt kuulasin kolm lugu ära, aga et see muusikastiil polnud just minu maitse, lahkusin minagi.
Koduteel käisin ürituse peast läbi, ja tundus, et justkui ei saanudki erilist emotsiooni. Keskpärane pidu. Hommikuks aga saabus ka emotsiooni laks kohale, ei tea, ju ma siis olin öösel liiga väsinud et aru saada 
Tähendab, pidu ise oli kokkuvõttes küll kekspärane, aga käimist ma ei kahetse ja positiivse elamuse mõneks ajaks sain ikka kätte (Y)