Pille, Jüri kultuurituse väljaravija, oli nii hea inimene ja kinkis sünnipäevaks teatripiletid. Väga hea mõte. Samaks päevaks aga oli plaanitud ka jalkaklubi hooaja avaüritus. Kaks praktiliselt kattuvat üritust õhtu jooksul. Mõtlesin asja läbi ja tegin plaanid nii et jõuaks mõlemale poole...
Peale jalkaüritust võtsin takso, aga meitel ju taksos kaardiga maksta ei saa, isegi olin väga täpselt jõudmas, aga sularaha oli vaja veel enne välja võtta... Jõudsin ehk paar minutit enne etendust. Pille tuju/tujutus oli silmist lugeda... Saime vanamuttide vahele istuma, aga nii meeletult kitsas oli et naljalt selga toetama ei mahtunud. Pille istuski esimese poolaja ilma toetamata. Teisel poolajal aga otsustas üks vanapaar lahkuda, mai tea kas neile ei meeldinud või oli ka neil kitsas aga ära nad läksid. Meil muidugi ainult hea meel selle üle – ruumi kui palju!
Etendus oli ühe vaheajaga kahetunnine teos. Põhiteemaks kahe sotsiopaadi elu sotsiaalkorteris. Sellistest inimestest on suht raske midagi kokku kirjutada. Kahe tunni sisse oli mahutatud selliste inimeste mitme aasta elu näitamaks kuidas nad läbi pingete ja isikliku hirmu üritavad sulanduda ühiskonda. Hinnang: viiepunktisüsteemis neli miinus/kolm pluss.
Tänud Pillele piletite eest.