Mööda on läinud hulk aega kui viimati kirjutasin mõnest muusikalisest teosest mis hingele koputanud on. Nüüd siis on käes taas see päev. Sain siin nädala eest DND albumi Kõikide Haiguste Ravi ja selle meeldival kuulamisel avastasin loo mis kuidagi eriti kõnetab. DND kohta ütlen, et ta on mul viimase paari aasta avastus mille kontserdile esimest korda jõudsin eelmise aasta kevadel (sellest pidi eraldi artikkel saama, aga pole veel saanud). Temast sai raudselt üks mu lemmikbände.
Aga loo juurde tagasi. DND lood on üsna napisõnalised, aga paljuütlevad. Nii ka see lugu – Öösiti Uksele. Sõnad on väheldased, aga need hakkavad vaimusilmas elama ja kasvama. Kaasa laulda on minu jaoks pisut raske, sest noodistik on pisut liiga kõrge, proovige ise järele laulda 
Aga loos ja laulja hääles on kirge ja igatsust, pisut ängi ja muret, vaat et pisaraid. Midagi on neis sõnades nii tuttavlikku, aga samas nagu pole ka, aga kõnetab VÄGA. Heliriba annab tugevalt kaasa, nii et võid sellesse loosse päris ära uppuda.
Lugu ennast netist vabalt ei leia, aga kuulata saab kõigist muusikat jagavatest portaalidest nagu Spotify ja Google Play Music. Eelvaatena saab kuulata lugu ka Tunebat’st. Lisan siia ka sõnad:
keldrikorrusest mööduvaid samme saadab mu pilk
nende kaja viib tuul jäljed puhastab vihm
nii kaua kui vaja
võibolla vähem
õhtuti aknal ma ootan
öösiti uksele lähen
nii kaua...
keldrikorrusest mööduvaid samme saadab mu pilk
nende kaja viib tuul jäljed puhastab vihm
garaažide vahel on jäljed mida tunnen ja tean
unustada tahan kõik halva meeles pidada head
nii kaua...