Sõitsime Pillega Zeppelini väikesele ostungile. Hüppame Pauluse peatusest bussi peale ja ühel hetkel märkan kahtlaselt tuttavat nägu istumas seljaga bussi sõidusuunas näoga meie poole. Tundus väga ühe rate tuttava moodi. Vaatan ja mõtlen – no on tema, samas ise nagu väga kindel pole kah, siiski ainult kolme pildikese põhjal otsustatud.
Mingi hetk tundus et tal ju istus laps kõrval, vaatan jälle – poisipõnn, just poiss pidigi olema. Kahtlused järjest süvenesid, temakese poolt ma erilist äratundmisrõõmu aga ei märganud. Samas lähenes Aida peatus ja meil oli aeg maha minna.
Õhtul saatsin siis meiliteate et kui suur tõenäosus oli et ma teda nägin. Üsna kiire vastus oli, et tema tahtis sama küsida, seega tema sõnul "tõenäosus täitsa olemas vist" 
Ka tema üritas aru saada: "ma alguses märkasin lihtsalt, et mingi tuttavavõitu tüüp krt teab kust või mis ajast, aga siis piilusin salaja edasi ja lõpuks olin ikka üsna kindel, eriti kuna sa sealkandis elad ka veel "
Novot, suhtleme juba kuu aega rate vahendusel ja nüüd täiesti lambist, plaanimatult, "saime kokku" Tartu on ka ikka liiga pisike :P