Joomla! Volunteers Portal

Miia tegi nuppudest ElsaEsmaspäev. Öö vastu uut nädalat on probleemivaba. Lapsed saavad kiiresti üles, aga Miia on pisut tusane – ei astunud vist õige jalaga voodist välja. Aga kui pats tehtud ja kõht täis söödud, on asjalood juba palju paremad
Eelmine nädal koputati mulle õlale ja öeldi, et lasteaia parkla pole auto hoidmiseks Ei ole jah, nüüd pargin teda sealsamas tänava ääres Lihtsalt ei ole mõtet mul autoga lasteaia juurest töö juurde keerutada ja õhtul tagurpidi tagasi...
Tööpäev mind täna majast välja ei vii, tegelen kodulehtedega, nende uuendamise ja uude serverisse viimisega
Päeva peale sajab lund. Õigemini suisa tuiskab. Ere päike ja pimedad lumepilved vilgutavad õuevalgust terve päev läbi
Miia on lasteaias peale ärkamist jonni täis olnud. Ja ega ta palju parem ole ka minu järele minnes. Autoski ta nõuab poodi sõitmist, aga laveerin teemast kõrvale
Kui Kadi ära õpib, sõidan lastega Lõunakeskusesse mänguasjapoodi. Ostan Kadile hea õppeedukuse eest ühe lego, samasuguse saab ka Miia, nii on asi rahulikum

Kenneti sünnipäevalTeisipäev. Öö oli ilus ja hea, kõik magasid nii nagu peab. Olen viimased ajad õhtul alles üksteist magama läinud, seega kipub väike unevõlgki tekkima – hommikul on raskemavõitu ärgata. Miia voolitud roosikorv
Tööpäev viib mu täna sõidule. Käime koos Mairoga läbi nii Räpina kui Põlva Loodus on ilus, tärkamisvalmis, lumelagendikud on kahanevas järgus Peale ringi saame teha ka kontoris tööd.
Kui Miia rühmast ära võtan, saabub ka emme lasteaia juurde. Sisuliselt käime kodust läbi ja liigume terve perega Metsapere mängumaale Kennetile sünnipäevale.
Sünnipäeva me lõpuni ei ole, kuna Kadil on veel üks asi õppida. Ja vaatamata kõigile meie jõupingutustele, oleks pidanud veel varem sünnipäevalt ära tulema, sest asjatoimetused võtavad aega ja lapsed saavad planeeritust pisut hiljem magama...
Oleme Miiaga vannitoas ja Miia vaatab duššinurgast väljuvat toru: „Kas siit läheb vesi ära?” „Jah, siit läheb, maa alla läheb.” „Kas sinna kus on pätid?” „Maa all ei ole pätte, Toompeal on!” Miia ei saa hästi aru: „Kas Toobal on?” „Jah, Toobal on kah,” kostan

Kohtla-Järve – taevasse kerkivad kiretud korstnad suitsevad justkui võluväelKolmapäev. Täna on Ida-Virumaa päev. Viime Miia lasteaeda, Kaja läheb kooli ja mina töö juurde. Nii kui Mairo saabub, võtame suuna Kirde-Eestisse.
Kuni Rannapungerjani on teeolud head, sealt edasi aga on tee vesine ja lörtsine – siinkandis on öösel lund sadanud. Üldse on sealpool Eestis lund veel väga palju.
Esmalt käime Ahtmes. Siin on kliendil probleeme rohkem kui ette oleks osanud arvata, nii et läheb omajagu aega. Ahtmes on muutusi, siin on tänav, mis viib otse Jõhvi viaduktile, vahepeal valmis saadud Ausalt, ma ei mäletagi kuna ma siinkandis viimati käisin
Teiseks käime Sillamäel. Siin on uus maanteelõik oma viaduktidega valmis, päris vinge vaade. Kunagisele tühermaale on ehitatud kaks kaubanduskeskust, ehk muutused on suured. Kliendi juures läheb oodatust oluliselt rohkem aega, aga vähemalt saame kõik tehtud ja asjad korda.
Järgmisteks käime Jõhvis ja Kohtla-Järvel. Edasi enam nii palju tõrkeid ei tekkinud ja me saame üsna normaalsel ajal Tartu poole teele, kuigi linna jõuame peale viit.
Ida-Virumaal on kuidagi mõnus käia. Sinna on liiklus normaalne, teed head (kui linnade sisesed teed välja arvata) ja vaated mõnusad. Ei ütleks, et kodune tunne, aga kuidagi südamelähedane. Elu linnades on ja arengut on näha igal suunal, kui ehk Kohtla-Järve areng välja jätta.
Kodu jõudes tuleb aga tegeleda veel mõne kodulehega mis oli plaanis uude serverisse ümber tõsta ja mille suunal pealik liiga kiirelt ette ära tegutses Kunstnik Kadi

Neljapäev. Täna lahkume kodu juurest kahe autoga: Kaja isiklikuga ja mina tööautoga
Tööpäev on kontoris, aga päev on tunni võrra lühem – läheme Kadi arenguvestlusele kooli. Sinna võtame kaasa ka Miia.
Õpetaja on Kadiga igatepidi rahul. Ainus asi, mille kallal nuriseda, on söömine, aga seda teame me juba ammu Lõppkokkuvõttes ajamegi tunnikese juttu, meeldivas ja rahulikus õhkkonnas.
Linnast oleks vaja ära tuua pakid. Teeme seda bussidega liigeldes, et saaks ka jalutada
Täna ma õhtul kauem üleval ei ole – uni on peal. Seega kaon ka magama, nii nagu teisedki

Pime TartuReede. Hommik on tavapärane, nii nagu kõik teisedki. Kui lasteaia juurest tööle jalutan, on lume kadumine kuidagi eriti märgatav. Aga eks üleeile sai ju käidud Ida-Virumaal kus lund oli väga palju ja eile ei saanud ma kontorist välja, nii et täna on kontrast lume osas suur
Päev kodulehtede seltsis, ei tea kas pingutasin kuidagi üle või mis, aga pea hakkab päris karmilt valutama. Nii kõva valu pole ammu olnud. Hea, et hommikul meenus, et mul ühtegi peavalutabletti kotis pole ja ma selles osas tühimiku täitsin – nüüd sai tablett peale. Edasi tegin tööd pisut rahulikumalt ja liikusin võimaluste piires ka ringi – läks paremaks küll, aga päris ära peavalu ei läinud.
Kuigi Lille kutsus meid eile tänaseks enda poole sünnipäevale, oli mul plaan Aixi poole varasemalt paigas ja lisaks lastega hiline sünnipäev oleks taaskord karuteene iseendale. Nii lähen esialgse plaani kohaselt Aixi poole, teel lõiguti jooksu harrastades, et lihaseid liigutada.
Aixi pool teeme õlle, käime saunas, mulame niisama. Rahulik äraolemine. Tagasitee plaanin teha bussiga, aga et Aixist bussi osas valesti aru saan, siis number 5 vurab minust mööda, sest olen vale koha peal. Aga, et 5 teeb ringi, siis jooksen haigla juurde peatusesse ja jõuan sinna minuti enne bussi saabumist Pisut peale ühteteist olen kodus, lapsed magavad eestoas diivanil, kõik on hästi ja kenasti, nii et saan ka magama keerata. Pime Tartu

Nõo rannahallisLaupäev. Emme läheb hommikul tööle. Miia ärkas meil pisut enne kaheksat, ronis minu juurde ja nõudis süüa. Läksin alla, andsin hommikusöögi ette ja viskasin tema koha peale diivanile Magamisest muidugi mõista enam midagi välja ei tulnud, aga vedelesime Kadiga poole üheksani ära.
Hommikutoimetused võtavad aega. Lõunasöögiks aga tahetakse spagette viineriga, tean juba, et see pole eriline söök mida nad tegelikult sööks. Pakun välja hotdogi ringi ja see idee võtab kohe tuld Nii käimegi jalutamas tanklasse ja tagasi, läbi vihmasaju.
Kell on kiiruga edasi läinud. Panen lastel asjad kokku ja võtame suuna Nõo peale. Täna on Kadi ex-lasteaia sõbranna Ellinori sünnipäev Nõo rannahallis
Rannahallis oleme esimest korda ja lastele hakkab asi kohe meeldima Ausalt, endal oli ka tore. Lõpuks me seal kaevasime ja sõelusime liiva, lennutasime lendavat taldrikut, loopisime igatepidi palle, mängisime sulgpalli, keerutasime rõngaid, mängisime pinksi jms. Nahk oli märg ja võhm väljas, ja nii korduvalt Olime kenasti sünnipäeva lõpuni, ehk kolm tundi järjest Nõo rannahallis
Tagasitee teeme pisikese ringikese ja kauplusekülastusega. Nõo teeotsast maanteele keerates ronis meile ette liinibuss. Endal taga kleeps, et võib suisa sajaga sõita, aga tema tötutab kaheksakümnega. Vatsu tuli palju autosid, keegi mööda ei saanud. Ta sõitis kaheksakümnega ka seitsmekümne alas, alles Lõunakeskuse juures tõmbas ta bussipeatusesse...
Tagasiteel jäi Miia magama. Aga nii kui autopesulasse keerasin, ärkas üles. Ja siit edasi oli ta üsna viril ja jonnakas, aga seda kuniks hakklihakaste valmis sai ja kõhud täis söödi
Emme, kellel täna tööpäev oli, on kodus ja valmistub pereleiva sünnipäevale minekuks. Lõpuks viin ta pereleiba ära. Ise aga hakkan lastega multikat vaatama.
Miia kurdab, et kõht valutab. Alguses ei oska sellele tähelepanu pöörata, aga kui hiljem hakkab oksendamisest rääkima, siis toon kausi valmis. Läheb aega, aga lõpuks ta oksendab. Ei tea nüüd, viirus või sõi midagi paha söönud. Korra ta ähvardab veel oksendada, aga jääb lõpuks enne magama. Vaatame Kadiga multika lõpuni ja keerame ka põhku, mina Miia kõrvale diivanile.
Loetud minutid ja Miia oksendas teist korda, kolmas kord südaööl ja siis iga poole tunni tagant, lõpuks kokku üheksa korda ja viimane neist pool viis. Võite arvata palju ma täna öösel magada sain... Kaja saabus pool kolm peolt, just siis kui Miia seitsmendat korda oksendas...

KevadPühapäev. Hommikul enda käima saamine võtab aega. Miial on kerge palavik ja ta on üsna kurnatud. Vedelevad emmega diivanil. Mina molutan niisama, vahepeal peab ka mitte midagi tegema
Mingi aeg aga läheme Kadiga jalutama. Et vaja nagunii poodi minna, siis jalutame üle raudteejaama Veeriku Selverisse. Teele jääb mitmeid põnevaid atraktsioone, nii et me ei jalutanud lihtsalt otse poodi
Poeskäigu üheks artikliks oli granaatõun. Miia on selle suur fänn, ja et ta haige on, siis oleks seda kindlasti vaja. Selveris on aga granaatõuna kilo hind pea kuus eurot ja üks granaatõun oleks maksnud üle kolme euro! Otsus on meil kindel: võtame teele saiakesi ja käime ka Konsumis ära.
Jalutame Lembitu Konsumisse. Siit saame kõik mis vaja (Y) Kadiga jalutamas – kooli juures lumehunnikute otsas Tartu vaksal
Miia on päev läbi kui läti raha. Vaid magab ja joob vett, palavik on 37,5 kandis. Alles õhtupoole virgub ja muutub jutukaks ning vaatab maailma silmad lahti.
Aga loodus on tasakaalus: Miial parem, kellelgi teisel halvem. Minul on halvem. Peale külmalainete ja lihasevalu tekib palavik, halb on olla ja kõht valutab-müristab. Näis, kas viskab põhja alt või lasen Miia moodi. Õneks läks kergemini – põhi käis alt...