Joomla! Volunteers Portal

Mina kardan koeri (künofoobia). Tõsi, vanuse kasvades on see hirm muutunud väiksemaks, kuna ma suudan end rohkem valitseda ja suudaksin situatsiooni paremini juhtida. Küll ei saa ma öelda, et ma neid enam ei karda, pigem on linna ja maa pildis koeri vähemaks jäänud ja seega ka oht minu jaoks väiksem.

Lapsepõlves käisime peaaegu iga nädalavahetus maal. Tee bussipeatusest maakohani oli vähem kui kilomeetri pikkune. Kahelpool teed jäi selle maa peale sisuliselt neli talupidamist mille juures oli igal pool koeri, keskmiselt kaks koera. Ja tol ajal neid kinni ei hoitud. Olid nii suured kui ka väikesed koerad, enamasti hoidsid ühe majapidamise omad ühte ja liikusid kambana. Ja alati kui inimesed tee peal liikusid, olid nad neid tervitamas, juba kaugelt, seda siis nii haukumise kui nuusutamisega. Kui kedagi kuuldi, tuldi juurde jooksujalu ja nii mõnigi neist tahtis käppadega üles hüpata. Kui liikusime perega, oli mul ikkagi alati hirm, aga et vanemad teadsid, siis ikka prooviti mind kuidagigi varjus hoida. Päris pureda ma saanud ei ole, aga naksatud on küll.

On elus olnud ka olukordi kus ma olen maale pidanud minema (või sealt ära tulema) üksi. Need on pea alati juba eelnevalt psühholoogiliselt ühed hirmsamad kilomeetri-käigud olnud. Ilma kotita ma kunagi ei liikunud, sest kott oli see mis segas koeri mulle liiga lähedale tulema, see oli mu ainus turvaline element. Puupulka ei julenud ma kunagi tee äärest võtta, sest räägiti, et koer võib selle peale väga tigedaks minna. Neil kordadel üritasin ma liikuda alati nii, et keegi ei kuuleks, keegi ei näeks. Kerge see polnud, sest koeri oli palju ja kui üks juba haukus, siis teised olid ju teavitatud. Vaatmata paljudele kordadele, pole mul siiski nendega tõsisemaid intsidente olnud.

Koerte ees oli mul tavaliselt nii kohutav hirm, et ma ei suutnud mõelda muust kui loomast ja sellest kuidas saada edasi nii, et jääda puutumata. Eriti suurte koertega oli hirm nii suur, et ma ei suutnud rääkida, hingest olin kinni ning nutt oli kurgus. Ausalt, ma ei oska seda tegelikku tunnet sõnadesse pannagi.

Maal sugulaste juures käies ei tulnud ma autostki enne välja kui mind keegi ei saatnud või koera kinni ei pandud. Ega ma tänapäevalgi väga autost välja ei roni kui peremees juures pole või juba tuttav koer ei ole

Põhi- ja keskkooli aegu, kui ma suviti postiljoni asendaja olin, ei käinud mina pensioni viimas nende majade juures kus koerad olid. Kuna sides oli onu naine Riina ees, siis tema vist korraldas asjad nii, et keegi muu käis ära. Küll aga pidin korra viima KEK’is kurtidele pensioni. Neil oli väike nähvits koer kes haukus nii, et kõrvad olid lukus. Mul läks tükk tegemist sellega, et neile selgeks teha koerte kartmist. Kui koer kinni pandi, röökis see kõrvaltoas nii kõvasti, et mul oli ikkagi hirm, kuigi ta teises toas oli. Hämmastav. Ju siis see õhuke vaheuks ei pakkunud mulle piisavalt kindlustunnet.

Noorukieas käisime Cesises kelgutamistrennis. Jooksutrenn viis meid kuskile metsade vahele ja seal oli mingi pilpaküla, kus oli ketis suur koer kes haukus ja tõmbles seal keti otsas kui hull. Hoidsin heaga teiste taha, aga koera kett oli paigatud alumiiniumtraadiga ja ta tõmbas end lahti ning jooksis just minu peale. Ei, ta ei teinud mulle viga aga hirmutunne oli kohutav. Pisarad jooksid ja ma karjusin, olin koerale hõiganud, et mine teiste juurde vms. Vist peremees tookord päästis, või me siis suutsime koonduda ja rahulikult eemalduda, ei mäleta. Igatahes teistel oli hiljem nalja küllaga ja seda situatsiooni hõõruti mulle mõnda aega nina alla.

Keskkooli aegu oli meil koolis jõulupidu kuhu ma olin hiljaks jäämas. Otsustasin siis kooliteed kiirendada jooksmisega. Oli juba üsna hämar kui ma lasteaia tagant jooksin aiamaade poole. Äkki märkasin, et mulle jookseb suur koer vastu. Teadsin teda, ta oli muidu aias olev koer kes meid kurja haukumisega alti kooli minnes saatis. Mul oli hooga adrenaliin üleval, hing kinni, aga ma ei jätnud jooksmist vaid lihtsalt läksin edasi ja ootasin juba suuremat kokkupõrget. Siiamaani on meeles! Lõppes asi aga sellega, et mina jooksin edasi ja koer jooksis minust mööda ning jätkas oma teed - tal ei olnudki minu suhtes mingeid plaane...

Tänasel päeval, nagu mainisin, olen juba suutnud oma hirmu ohjeldada. Muidugi hulkuvate või peremeheta koeri on oluliselt vähem. Kui mulle tullakse vastu koeraga, kes on ketis, olen ma palju julgem. Lahtist koera, keda peremees on mulle tutvustanud, kardan ma ka oluliselt vähem. Vanasti pidi ikka väga tuttav koer olema, et ma ei kardaks, kuigi ka siis võis olla hetki...

Kui ma praegusel ajal aga jooksmas käin, siis lahtised peremehega koerad tekitavad küll kerget hirmu. Ei tea ju mina kuidas loom võib jooksva inimese peale reageerida. Ka kui mõni elajas on lapsega jalutamas, see ei suuda koera kinni hoida kui peaks mingiks jamaks minema...

Ma ei tea kui võimalik see geneetiliselt on, aga näen ja tajun, et Kadil on samasugune hirm. Seega ei tasu mul teda selle koha pealt kuidagi korrale kutsuda vaid pigem aidata situatsiooniga toime tulla. Kõige lollem, et selleks ei ole aga mingit salavõtit. Kadi peab ikkagi ise suutma oma sisemise maailmaga toime tulla ja leidma olukorrale lahenduse. Tõsiselt, siin ei ole midagi kahjuks õpetada, saab vaid toeks olla ja julgustada. Aga loodan, et tema lapsepõlv on koerteahtam ja ta endas julguse leiab varem.

Ja lõppu lisan teile ühe video, mis võib olla naljakas, aga teades tegelikku hirmu, tuleks selline asi iga koeraomaniku peal läbi mängida.