Joomla! Volunteers Portal

Minus ünnipäevatortKõik juba teavad, et juhtunud on selline kahetsusväärne asi, et Jüri sai 44 aastaseks. Jama lugu küll. Ja kõik need aastad hakkavad vaikselt ja hiilivalt peeglist vastu vaatama. Jah, ikkagi jama lugu. Aga mis seal ikka, võtame kõik vastu mis antakse
44 on selline ilus number mis mõnusasti pooleks jaguneb ja mis siis veel omakorda poolituda suudab. Seega tekkis pisike mõte vaadata milline ma olen pragu, olin pool eluaega tagasi ja tollest ka pool. Ah, mis ma jauran, alustame parem.


44. Kes või mis ma siis olen? Jätkuvalt mees, pereinimene, isa. Elukohaks Tartu linn ja Filosoofi tänav. Olen inimene omade unistuste ja soovidega, võibolla vähem ambitsioonikas, aga tugevam oma soovides tuleviku ees. Küll võib öelda, et osad soovid on ka 22’st eluaastast alles. Minu suurim soov, lapsed, on täitunud. Kuigi 44 on ees, pole ma suuri tegusid korda saatnud ja haljale oksale jõudnud ka ei ole. Suuri tegusid pole ma muidugi kunagi väga teha tahtnud, aga elujärje osas on soovid ikka suuremad olnud ja nendega tuleb ikka veel tegeleda.


22. (1997 a.). Üliõpilane Eesti Põllumajandusülikoolis. EPMÜ põllumajandusenergeetika tudeng, teine/kolmas aasta.. Selleaegsed pildid leiab siit: https://www.raudmaa.eu/pilt/index.php?cat=8 Hea on neid pilte vaadata ja kohe on mälupilt ees Oli aasta kus ma sain elus esimest korda pohmelli põdeda. Nyha koduvein oli liiga salakaval. Elu käis igal rindel ja kooliskäimise vahele sai ka korralikku üliõpilase elu elatud. Tõsi, homse peale tuli ka siis mõelda, nii nagu praegugi. Vahendid olid nigelamad , aga võimalused laiemad, sõltub muidugi nurgast kust vaadata. Plaan oli isegi poliitikasse minna, või noh, mis poliitika see üliõpilasvolikogu tol ajal ikka oli. Kandideerisin küll, aga joone alla jäin Õde lõpetas kutseka Valgas ja mina võtsin sügisest naise majja, Kairini, tema jääb mu ellu pea neljaks aastaks. Vaated elule olid konservatiivsed ja nõuka-stampides, erilisi plaane pikemas perspektiivis kindlasti ei omanud


11. (1986 a.). Ohhoo, tuleb tunnistada, et sellest ajajärgust ma midagi ei mäleta. Oli Tšernobõli katastroofi aasta ja mäletan vaid murepilvi. Küll minu isa sinna ei saadetud – tal ju ühel käel oli neli sõrme maas (tööõnnetus). Mis aga minu sees võis toimuda, seda mäletab ehk härra taevas, mina mitte. Käia võisin ma siis kuskil viiendas klassis. Eks see oli aeg kus õppimise osas läksid asjad keerulisemaks. Matemaatika oli minu jaoks liiga tülikas ja saksa keel paras umbluu mis külge jääda ei tahtnud. Et ma ise löömamees ei olnud, siis olin pigem peksukotiks, kuigi tuleb tunnistada, et peks meil populaarne ei olnud, pigem selline psühholoogiline ’jüri jürnas perse kärnas’ stiilis Eks see mind kindlasti traumeeris, aga ma sain asjadest kiiresti üle Lõpuks kolgiti ikka neid kes ka vastu hakkasid.


33. Vot, algselt see number plaanis ei olnud, aga tundus, et tahaks ise ka teada mis just sel aastal oli. Aastaarv: 2008. PILDIRIDA. Olen juba 7. aastat pereleivas IT-mees. Elu on täitsa hea, kuna materiaalne pool on kaetud. Elukohaks pangalaenuga korter Filosoofi tänaval – tähendab, üks oluline verstapost siin elus täidetud. Küll pereelu on ikka veel olemata, aga see saab paika aasta lõpu poole kui majja saab noor kena naine Kaja Laste planeerimist ei ole, aga otsustame, et looduse vastu ei hakka, tulgu mis tuleb. Sel eluaastal saab ka palju ringi liikuda. Jalgpalli teemad viivad Maag-Tammekaga üle vabariigi, aga üle vabariigi saab liigutud ka omal käel. Suurimad sündmused on Pagarite XV suvepäevad, keskkooli 15. aasta kokkutulek, Madise pulmad ja reis Stockholmi. Elu tundub aasta lõpuks rööbastes olevat ja tulevik helge.


Kui nüüd oma eelpool mainitud daatumeid vaadata, siis kahel neist on olnud päris murrangulised ajad. Muidugi praegune, 44. eluaasta veel käib, ja siinseid murranguid saab lugeda alles aasta pärast. Vaevalt küll uue naise majja toomine siin toimuma hakkaks (nagu 22. ja 33. eluaastatel), aga äkki tuleb muutusi töö- ja/või elukoha lainel? Loota ju võib