Joomla! Volunteers Portal

Tohhoo-tilla ja pühhade-vägi! Olen parasjagu toas kui Kaja lastega sisse tuleb ja Miia nutab, vasakut kätt ei liiguta ja seletab, et valus on. Algatuseks panime ta diivanile ja jälgisime, mis edasi saama hakkab. Otseselt ei hakanud saama midagi, aga valu õlas häiris teda tublisti. Ega jäänudki muud üle kui EMO’sse pöörduda.

Ahjaa, millest selline asi? Kadi ja Miia mängisid ja hullasid liumäe peal ja Kadi, nagu ta ise väitis, tõmbas vist liiga kõvasti Miiat liumäest üles, ühest käest. Miia sai üles, lasi liugu ja kui tahtis uuesti üles ronida, hakkaski nutma ja valu kurtma... (Kadi ise on taaskord õnnetu ja nutab, et õekesele kogemata haiget tegi. Ta võtab selliseid asju ikka väga hinge).

Laseme lastehaigla EMO ukse taga kella ja uksele tulnud tohter uurib probleemi. Kui kuuleb, et tegemist on traumaga, palub ta pöörduda Ülikooli kliinikumi EMO’sse. Keerutame siis sinna.

Nii kui järjekorrapileti ära vajutan, vaadatakse klaasi vahelt ja kutsutakse letti – pisilastega tegeletakse otsejoones. Tehti märkmed ja suunati traumaarstile, öeldi veel, et usutavasti võetakse meid kohe ette. Rõõm kuulda; liikusime toolidele traumaosakonna uste taha.

Kell läheb kiiremalt kui mul ’omal ajal’, aga ikkagi kuidagi kaua läheb. Tund ja kümme minutit kuni ükskord sisse saame... Üldiselt aga oli traumatoloogidel kole päev, rahvast aina kuhjus nende uste taha. Ja paistis, et meid võeti ikkagi registreerimisjärjekorras.

Lõpuks kui sisse saime, siis Miia küll joriseb, aga ükspuha kuidas käega majandati, mingit valurefleksi välja võluda ei suudetud. Et nüüd aga päris kindel olla, otsustati ka pilti teha.

Röntgeni ukse taga olime esimesed, aga arsti polnud. Siis järgnesid meile üks karkudega härra, üks teismeea-eelik oma käega ja üks noorik ratastooliga. Siis saabus ka arst, no ütleks, et ooteaeg oli seal 10-15 minutit, ehk igati talutav aeg.

Sees kuulatakse meid üle, siis käiakse traumatoloogi juures täpsustusi saamas ja tullakse tagasi. Miia on vapper. Teda ei kohutanud isegi see kui röntgeniaparaat ennast ruumis ringi keeras, sõitis, tulesid vilgutas ja siis maadligi maandus Päris vinge oli vaadata, ausalt, tõsine robot Ja siis pandi Miia ’fotosilma’ ja tahvli vahele seisma, nii et mina tal ainult käest kinni hoidsin. Ei ta pahandanud ega kartnud, igati tubli tüdruk oli!

Ja siis taas esimese ruumi ukse taha. 10 min ja taas sees. Räägiti, et nad pole pisilaste piltide suured asjatundjad, aga niipalju kui nemad aru saavad, midagi tõsist ei tundu olevat. Et kui ikka paari nädala pärast veel valu teeb ja kätt kasutada ei taheta, siis pöörduda perearstile, praegu aga anda käele rahu, võtta valuvaigistit ja panna ka jahutuskotti. Selliste sõnade saatel Miia muudkui lehvitas ja rääkis ’tadaa’ ja kuidas tema nüüd kodu ära läheb Tädidele jäi soe ärasaatmine hinge (Y) Ka ukse taga ootavale rahvasummale lehvitati. Seal oli ka üks Miia vanune poiss Karl kes vanematega kaasas oli ja meid ukse taga olles ikka aegajalt lõbustamas käis