Joomla! Volunteers Portal

Kes meist ei teaks romaani Kuristi Rukkis (The Catcher in the Rye; Püüdja Rukkipõllul) mis on kirjutatud USA kirjaniku J. D. Salinger poolt 1951. aastal. Oli see ju omal ajal ka kohustusliku kirjanduse nimistus. Ma isegi mäletan seda lugemist ja mõningaid kohti sellest raamatust, aga vähe. Mäletasin, et oli üks totter raamat, aga nüüd võtsin kätte ja lootsin ennast uuesti lugemisega üllatada.

Kahjuks pole mul aga raamatu kohta midagi head öelda. No täielik jama. Juba see minavormis sõnastus on üsna tüütu (võibolla tõlke viga) ja igav lugeda. Peaosaline, Holden Caufield, on üks paras ärahellitatud noorehärra kelle elus puudub siht ja keda mitte miski ei huvita. Saaks vaid ringi konnata, laaberdada ja teiste kallal kiruda! Sisuliselt ta seisab oma õe nimel veel püsti, sest õde on tal ainus kellest ta lugu peab.

Laias laastus, kuigi romaan on kirjutatud ligi 70 aastat tagasi, saaks pea terve pildi tõsta otse tänasesse päeva. Erinevates olustiku- ja situatsioonikirjeldustest ei kuma välja suurt midagi mis tänapäeva ei passiks. Välja arvatud siis telefoniputkad ja liftipoisid, aga need ei mänginud sellisel määral rolli, et kogu lugu tänapäeva ei sobituks.

Üldiselt võiks romaani kulminatsiooniks pidada Holdeni ja tema õe vahelise vestluse kus õde tahab teada mis Holden oma eluga tegelikult tahaks peale hakata. Ehk siis just see osa mis annab romaanile pealkirja. Toon selle lõigu siinkohal välja:

„Igatahes ma kujutlen, kuidas väikesed lapsed mängivad suurel rukkipõllul mingit mängu. Tuhanded lapsukesed - aga lähedal pole hingegi, tähendab, ühtki täiskasvanut - peale minu. Mina aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal, ja minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva - tähendab, kui nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni. Teeksin seda hommikust õhtuni. Valvaksin lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. Ma tean, et see on rumal aga see oleks ainus asi, mida ma tõesti teha tahaksin. Kuigi ma tean, et see on rumal.”

Ehk siis, minu hinnang raamatule on väga nigel. Ma isegi ei oska arvata miks see nii kuulsaks ja kohustuslikuks on saanud. Aga võibolla ei oska ma suuri teoseid (ikka veel) hinnata? On mis on, pakun siia lõppu teile ammuse ühe lemmikbändi Id Rev (Idiootsuse Revolutsioon) samanimelise loo: