Näita lisajuttu Maalehest
Lillesõbrad on harjunud, et taimede lehed on rohelised. Kuid leidub ka punakate, sinakate, kirjude ja päris üllatavat tooni lehtedega taimi.
Looduse mitmekesisus on suur ning nii näeb taimedel isegi lausa sünteetiliselt mõjuvaid toone. Jaava sametlehiku (Gynura aurantiaca) tumerohelisi lehti ning varsi katavad näiteks templilillad sametised karvakesed.
Sametlehikute perekonda kuulub umbes 50 liiki Vana Maailma troopikas ja subtroopikas kasvavaid poolpõõsaid ja rohttaimi. Kultuuris kasvatatakse neist aga vaid üht: jaava sametlehikut.
Nagu nimigi ütleb, on selle taime kodu Kagu-Aasias Jaava saarel. Seal kasvab ta alusmetsas pooleldi roniva, pooleldi roomava taimena. Sobiva toe olemasolul võivad varred küündida kuni 3 meetri kõrgusele.
Kodus potis sametlehik nii suureks ei kasva. Seal sobib ta pigem kuni poole meetri pikkuste vartega amplitaimeks. Loomulikult võib sametlehikule ka võrestiku ehitada ning püüda teda mitmemeetriseks kasvatada, sellel pole aga erilist mõtet. Vanemad taimed kipuvad alt laasuma ning pole nii kenad kui noored, täies kasvujõus eksemplarid.
Selleks, et jaava sametlehik tõesti teie kodu kaunistaks, leidke talle valge, kuid otsese keskpäevase päikese eest varjatud kasvukoht. Pimedas venivad taimed välja ning kaotavad oma templikarva jume. Soojuse pärast ei maksa eriti muret tunda. Taimele sobib tavaline toatemperatuur, mis talvelgi ei tohiks pikemaks ajaks alla 18° langeda.
Suvisel kasvuperioodil peab sametlehiku muld olema ühtlaselt niiske ning taime võiks väetada iga paari nädala järel. Talveperioodil võiks kastmist veidi piirata ning ka väetada pole vaja. Siiski jälgige, et mullapall läbi ei kuivaks.
Sametlehikut tuleks paari-kolme aasta järel noorendada. Tehke seda ladva- ja varrepistikutega. Juurdunud pistikud istutage potti kolme kaupa. Nii saate kena taime kiiremini. Noori taimi tuleks aeg-ajalt pintseerida. Nii stimuleerite harunemist ning saavutate kaharad ja kompaktsed taimed.
Sobivates tingimustes võib jaava sametlehik ka õitseda. See, kas jätta õied alles või ära murda, on muidugi iga taimeomaniku otsustada. Väheldased oran?id keelõiteta korvõisikud on kenad ning pakuvad lillakatele lehtedele vahvat kontrasti, aga nende lõhn on küllalt ebameeldiv. Tundlikumad inimesed peavad seda suisa vastikuks.
