Joomla! Volunteers Portal

Enne võistlust mõtteid kogumasMõni nädal tagasi, kergelt siidrises vines sai Kaidoga kokku lepitud, et võtame sel aastal osa Elva elamusjooksust. Nagu nimigi ütleb, pole tegu pelgalt jooksmisega, vaid ka elamusega Annikoru orunõlvade vahele metsa alla oli maha märgitud erinevate ülesannete-takistustega rada mida siis ennast proovile panekuks saab läbida

Nii me siis käisimegi jooksmas ära. Läksin koos perega ja Kaido tuli meiega. Hiljem tuli ka Kaido pere järele. Kuna jõudsime kohale üle tunni varem, uurisime veidi rada ja tema takistusi. Tundus põnev, aga ka väsitav

Starti läks 69 osavõtjat. Lasin suurel pundil ees ära minna ja siis hakkasin enda kohta otsima. Esimesel kahel tõusul jäi palju osalejaid jalgu ja kõige rohkem möödusin kaasvõitlejatest labürindis, sest miskipärast jäid siin toppama just lapsed, nad ei julgenud kuuskede vahelt läbi joosta ja jäid seisma... Võistlusvormis

Üldiselt hakkas kohe ka treenimatus tundma andma, hingamine läks raskemaks, rammestus vajus peale Põhupallidest oleks kiiremini üle saanud kui neid oleks laiemalt, nüüd pidin lihtsalt ootama kuniks teised ees ronisid.

Esimene veetakistus, mis koosnes kolmest järjestikusest tiigist, tegid jalanõud raskeks, aga andsid nii füüsilist kui moraalset kosutust ja see oli ainult hea. Järgmiste ülesannete juures juba sai ka omasid näha ja Miia jagas mulle igal võimalikul juhul vett. See oli igati hea.

Stardiks valmisKui me rada varemalt uurisime, tundus kõige raskem rehvide kantimine, aga jooksu ajal see polnudki kõige raskem Kõige raskemaks minu jaoks kujunesid kaks tõusu mis olid peaplatsilt lahkudes. Need tõusud olid ikka kõrged ja järsud, joosta seal küll ei kannatanud

Huvitav oli mägironimise kaldsein. Kui mina sinna jõudsin, vaatasin, et paljud naised vehivad midagi. Siis meenus, et kui takistust teha ei jaksa, siis tuleb teha kümme kosmonauti. Ma alguses arvasin, et see on nali, aga ei olnud, naljakas aga oli siiski :P Aga ausalt, vaatasin kaldpinda ja mõtlesin, et raske koht tõesti, aga mina kosmonaudiks ei hakka! Kogusin end 30 sekundi jagu, haarasin kätega ja oh imet - kätes oli jõudu ülearugi, lihtsalt jalad olid väsinud ja hing väljas...
Ja samal ajal kui ma ise seda kaldpinda võtsin, kuulsin ergutajate ja teadustaja hääli. Tundus, et esimesed on jõudmas kohe-kohe finišisse. Võiks ju arvata, et tegi kadedaks, aga ma ei suutnud sel hetkel sellistele asjadele mõelda

Edasi oli pikem jooks mööda asfalti. Keegi hingeldas üsna koledasti ja valjusti, tundus kogu aeg, et tuleb järjest lähemale, aga iga kord kui taha vaatasin, oli ta sama kaugel, lihtsalt see tema häälekas hingeldamine mõjus nii.

Lõpuks oli tee juba enamasti alla mäge mõningaste kergemate takistustega. Läbi rehvi pugemine tuleb kuidagi lennukamalt ära õppida, aga muidu oli asi hea. Enne finišit oli taas veesilm kuhu ma mõnuga sisse kargasin kuna oligi liiga palav olla Ja siis finišisse, mille joone ma ületasin kukerpalli tehes. Fotograafi loomulikult seal enam polnud, seega seda jäädvustust vist ei leia.

Toolid olid tegelikult toredadIgatahes sai rada läbitud, meeleolu oli hea, olemine oli igati OK. Ära ma ennast ei tapnud ja tegelikult oli lahe üritus. Vabalt võib veel sellist katsumust ette võtta, peaasi et liiga pikk marsruut ei ole Igatahes vahetasin riided, tegin Kaidoga soojendusringi ja siis juba jäime laululava ette õnnitlemist ja loosimist ootama.

Kaido ei teadnud viimase hetkeni millise pjedestaali astme peale ta sai, aga kui kolmas ja teine välja hõigati oli asi kindel, et esimene Kui ka teised vanusegrupid ära autasustati, oli loosikingituste aeg. Lavale kutsuti kaks last kes pidid numbreid nimetama - ei olnud hea mõte, asi venis ja lapsed ei suutnud numbreid välja mõelda Aga noh, kuidagi saadi ikka mingi number kätte ja pakid said välja jagatud. Minule fortuuna seekord ei naeratanud, aga Kaido, ma ei tea kuidas tema seda teeb, sai küll ploki spordijooki. Ja sellega oligi üritus läbi ja võisime kodu poole tagasi purjetada. Kosutav ja karastav veevann Ja ongi osalusmedaljon käes

Mina siis olin meesveteranide hulgas 5. kohal. Kaotus ürituse võitjale 9:37 ja kaotus oma vanuseklassi esimesele ehk Kaidole 6:22. Neljanda kohaga oli vahe 8 sekundit ja kolmandaga juba ligi kolm ja pool minutit. Tähendab, kuidas ma ka oma olematuid jõuvarusid poleks pitsitanud, kolmandaks poleks nagunii jõudnud Kolme ja poolt minutit pea viie kilomeetri peale kiiremini joosta on vaja juba tõsist treeningut, mitte vanast rasvast jooksmist