Joomla! Volunteers Portal

 

 

Mis siit siis nüüd tuleb? Ei, ei ole isiklikke memuaare aastate tagant (kuigi ka neid võiks), on hoopis sellenimeline üritus mille osavõtjatest enamus said Põlvamaal kokku 25 aasta eest ja hakkasid seda regulaarsemalt tegema. Ütleme nii, et see 25 aastat on minu puhul pisut vale, minu esimene käik jääb aastasse 1997, aga laias laastus ei muuda see midagi.

Niisiis, hommik on ilus ja päike lõõskab. Panen asjad kotti, viskan kitarri üle õla ja võtan suuna Filosoofist Aardla risti. Välistemperatuur polegi nii soe kui aknast vaadatuna tundus, et lühikeste varukatega ringi lipata, aga päike paistab peale ja tuul on tagant, seega külm ei hakka

Poisid 25 aastat hiljemKohtumisajaks määrati kell kaks. Asjaolude valearvestusel jõuan parklasse suisa kakskümmend minutit varem. Aga mul on ükskõik, JMKE käib kõrvaklappides, päike paitab soojalt põski ja ei mingit muret ole. Pisut enne kahte saabub Kaido ja kohe jõuab parklasse ka transport: Hedi oma pisikese Audi ja punase loomanahkse võtmetuustiga.

Peale esimesi tervitusi käime Selveris. Ostame Vytautast ja uurime võõrustajatelt, et ega midagi veel kaasa poleks vaja tuua. Ei olevat. Aga me tahaks külakostiks midagi kaasa viia. Kaido teab Selveri juures välimüügis olevat ülimaitsvad arbuusid. Ülimaitsval on ka oma hind, mingi neli eurot kilo, aga kamba peale ja kvaliteedi eest ei ole see palju. Mainin siinkohal ära, et see oli tõesti VÄGA maitsev arbuus!

Kaup koos, kraam autos, ise ka autos ja paneme Põlvamaale minema. Kaido suudab oma telefonist üles leida ka täpsed koordinaadid ja nii me ei eksi teelt.

Ürituse alguseks sai määratud neli, meie jõuame kolmest ja me pole esimesed külalised – Tom on juba kohal Tervituste saatel võtame vanakese ette ja sulandume seltskonda. Kohalolijad Tom ja Eiko on torsod paljaks krabanud, ei jää meiegi Kaidoga sellest võimalusest kõrvale. Küll aga mõne minutiga on selge, et tuul puhub siin jahe ja särgi äravõtmine polegi nii hea mõte

Kell tiksub, jutud vulisevad, joogid voolavad ja söögid muutuvad. Algsete suupistete järel tulevad grillisaadused. Ka külastajaid tilgub juurde: Indrek tsikliga, Juta, Priit ja naabrimees Tuljo. Vahepeal läheb aga soojemaks ja lärm suuremaks. Viskan särgi taas nurka ja lähen jalutan tiigi äärde. Tiigi ääres aga on kahel pool purret kõrged kõrkjad ja nende vahel pole tuult üldse. Päike paistab ja lõõskab, nii et viskan purdele selili ja naudin vaikset olemist. Linnud laulavad, konnad sulistavad, olla on nii mõnus, et jää või magama. Aga see poleks olnud just mõistlik tegu... Ja ega kaua lastagi olla, varsti tulevad Anneli ja (vist) Hedi üle kontrollima, et kas kõik korras on. On küll (Y)

Vahepeal on rahvale lisa saabunud: Mart oma naise ja tütrega, aga nii äkki kui nad saabusid, nad ka lahkusid. Ka Indrek võttis vahepeal jalad selga ja totutas tsikliga minema.

Toon kitarri õuele, veidi tinistan, siis tüdin ära. Kohalik mees Tuljo aga tuleb ja muudkui undab oma ühte ning seda sama juttu ja lõpuks tahab, et ma mängiks talle lugusid, aga ma ei viitsi ja ei võta vedu. Tinistab siis ise pisut. Aga üldiselt on ta liiga pealetükkiv ja Kaidole ei meeldi tema siinolek üldse. Aga mis teha, ta ju pigem Eiko külaline.

Väljas kippus hämarduma, sääsed lendasid platsi ja saunaaeg ronis peale. Vanakese tase tõusis ka tipptasemeni ja tarbimise piir ronis ette. Saunatada oli mõnus, sellest võtsid osa pea kõik. Ja siis kolisime siseruumidesse.

Öös on inimesi ja hääliAlustasime Kaidoga kitarri tinistamist ja laulmist, aga telefoni ekraanilt sõnu/akorde maha vaadata oli kuradi keeruline ja ebamugav. Lõpuks lõime käega ja koondusime köögilaua taha. Siin jagus jutte ja tögamist tundideks. Peaesinejaks Tom, kõrvalesinejateks kõik ülejäänud. Huumor oli hea, aga kui sama teemaga mindi teisele ja kolmandalegi ringile, hakkas minul uni murdma ja hakkasin pesitsusvõimalusi uurima. Mõned teisedki läksid põhku, ainult aktiivgrupp jäi kööki.

Ei ütleks, et saatuse tahtel, vaid ikka isikliku soovi kohaselt võtsin endale voodiaseme just köögi ukse taha tuppa. No ma olin kindel, et ega köögis enam pidu kauaks ei ole. Oli. Oi, kui kauaks! Ma selle lärmi saatel paar juppi magasin ka, aga üldiselt halvasti ja peavalu sigines ka veel ligi... Hääled köögis vaibusid ja lahvatasid, mingi aeg oli tüliõun õhus, aga peaesineja ei suutnud end adekvaatselt selgitada ja teistel ei lasknud ta üldse arvamust avaldada... Kui lõpuks köök vaikseks jäi, oli väljas juba valge ja kõik said mõne tunni ka magada.

Peavalu ei tahtnud üle minna. Olin kindel, et mul peavalurohtu kaasas ei ole, aga lõpuks siiski otsustasin kontrollida. Imelikul kombel on kotis kaks tabletti! Mõlemad käivad hinge alla, korraga. Huvitav, kas ma ei mäletanud, et nad mul on, või on siin Kaja käsi mängus.

Kui Juta hommikul liikuma hakkas, läksin ka üles. Mõtlesime, et paneme hommikusöögi õuele, aga naabrimees juba tuli oma muruniidukiga aia taha passima kas väljas liikumisi on. Et me teda seltskonda kaasta ei soovinud, lõime söögilaua kööki püsti. Varsti hakkas riburadapidi ka teisi üles tulema ja selgus, et vahet ei olnud kus elamises magada soovisid, köögi hääli oli kuulda pea igale poole :P Lisaks tegime avastuse, et Tom oli enne meie üles tulekut koduteele lahkunud...
Ja nii me siis unelesime ja sõime hommikust, vaatasime aknast välja ja nautisime läbi klaasi ilusat ilma. Vaikselt said asjad kokku, jutud jutustatud ja leidsimegi endid tagasiteelt.