Joomla! Volunteers Portal

EV aastapäevaparaadil Tallinnas

Erinevate asjade koosmõjul juhtus nii, et sai käidud lastega Tallinnas 24. veebruaril EV 102. aastapäeva paraadil. Oli kaks valikut: kas minna Toomemäele Tartus või siis võtta end rohkem kokku ja teha üks pikem reis. Kaalukauss kaldus pikema reisi poole. Kuna on koolivaheaeg ja minul puhkus, siis võis ju sellist väsitavat reisi endale lubada
Oleme pealinnasRongipileti ostsin juba päev ette ära ja siis korraks Kajal oma sõbrannadega tekkis teema, et kas mitte paraad Viljandis olema ei pidanud. Aga õnneks oli kõik õige: paraad on Tallinnas ja õhtune kätlemine Viljandis. Kätlemine meid ei huvitanud.
Hommikul äratab emme meid enne tööle minekut üles ja paneb lastele reisiriided valmis. Teate, see töö on üks paras nuhtlus minu jaoks ja ma parema meelega seda ise ei teeks Eriti keeruline on asi siis kui vaja mitme päeva riided kokku panna...
Kodus asjad sujuvad. Plaanime pisut varem raudteejaama jõuda, et siis rongis paremad kohad saada. Aga läks nii, et rongi veel polnudki Vaatasime siis soojas raudteehoones ringi enne kui perroonile liikusime.
Rong saabus Valgast. Õigemini sõitis perroonile kaks rongi kõrvuti, aga see teine oli tühi. Nende tulek oli uhke vaadata ja tekitas rahvas kohe küsimusi Ja siis, osa reisijaid maha ja uued peale
President väljakule jõudmasLeidsime endale kohad ja meie juures oli ka vana kultuuriklubikas Urmas oma perega. Neid oli viis, meid kolm Ja siis reis algas. Ajasime Urmase ja tema naisega muudkui juttu. Lapsed olid rahulikud, vahepeal mängisid, vahepeal olid telefonis, vahepeal jalutasid ringi ja suhtlesid Urmase lastega. Väga tore sõit oli. Vahepeal andis sõidule tooni Urmase neljakuune poisipõnn kellega mul au oli tuttavaks saada ja kellega titele omasel moel mängitud sai.
Tallinn võttsi meid vastu sajuta, päikesega ja paraja tuulega. Aga emme oli riietevalikus kõige sellega arvestanud. Urmas läks perega toidukohta otsima, meie aga võtsime end Stenbocki treppidest üles ja nautisime tuuliseid ja värvilisi vaateid. Siin üleval oli punt hiinlaste välimusega rahvast ja Kadi, väliste mõjude poolt ajupestud, hakkas ajama, et läheme ruttu ära, siin on ju hiinlased ja tema koroonaviirust ei taha... Palusin tal siis mulle enam häbi mitte teha ja kõik see jama ükskord lahti lasta ning unustada...
Siit liikusime Riigikogu hoone juurde ja sealt juba Vabaduse väljaku tagustele nõlvadele. 45 minutit paraadi alguseni, aga rahvast oli juba omajagu. Leidsime endale üsna hea vaatekoha: väljak oli kui peo peal, tuul selga ei puhunud ja päike soojendas. Ma olin valmistunud laste kordamööda kukil hoidmist, aga nüüd jäi see tülikas tegevus ära
Vapilõvidega pilti tegemasKartsin, et lastel on see 45 minutit igav oodata, aga ei, varsti lubati sõjaväeosade salgad platsile, siis juba tuli kindral ja tervitas kõiki eraldi ning siis juba ootasime presidendiproua tulekut. Ei pidanud kaua ootama, oli juba valmis, ootas vaid kuna kindral oma ringi ära teeb ja astus siis tibukollases pikas mantlis väljakule. Ma ütleks, et väga hea riietuse valik, oli kohe hästi näha ja kindlasti mugav kirbule võtta kui kellelgi soovi oleks olnud
Presidendiproua hakkas ka üksusi tervitama ja see kiskus juba tüütuks. Siis helistas Janika, et on lastega kohal ja meie selja taga. Kadi ja Miia tahtsid nendega kohe kokku saada ja nii me hülgasime oma imehea koha ja läksime teiste juurde. Seega me ei näinud tervitusi lõpuni ja ei kuulnud ka presidendi kõnet.
Rahvasummast eemaldudes saime aru, et oleme ikka üsna maha jahtunud ja oleks mõistlik sooja otsida. Janika töötas varem Tallinna Linnamuuseumis ja teadis, et seal on mingid toimetused, et läheme äkki uurima. Läksimegi.
Linnamuuseumil oli õuel telk kust sai hernesuppi ja saiakesi. Käisimegi ostmas, aga peale minu lapsed suppi ei söönud. Seega tuli ikkagi sooja kohta otsida ja nii liikusime muuseumi sisehoovi. Siis aga kuulsime kopterite mürinat ja nagu imeväel seisime nii hea koha peal, et kõik see lennukite-kopterite ülelend oli kui peopesal! Ka lapsed vaatasid suud ammuli
Lõpuks uurides muuseumi võimalusi pidasime seda hinna ja toimetuste suhtes ebamõistliku olevat. Otsustasime allapoole laskuda ja vanalinnas koogikohvikut külastada.
Linnamuuseumi õuelMa küll selle koogikohviku nime ei mäleta, aga see oli mitmel korrusel. Alguses vaatasimegi, et kõik kohad on täis ja hakkasime lahkuma kui teenindaja hõikas, et neil on teisel korrusel ka kohvikuruumid Liikusime üles, aga ka siin olid lauad kinni, siis aga üks teenindaja uuris kui palju meid on ja andis meile päris omaette ruumi, nii et meile seitsmele oli siin kohti laialt Tellisime siis mis keegi soovis ja ajasime juttu. Aeg muudkui läks, aga poole neljani oli aega veel omajagu. Seega hakkasin juba mõtlema bussiga Tartusse tagasi minemise peale. Janika otsis endale CityBee autot, et aga ühtegi lähistel ei olnud, siis tegin ettepaneku minna korra Vabaduse väljakule, et äkki on seal veel miskit mis aitab aega kulutada.
Ja mida toredust: Vabaduse väljakul oli sõjatehnika väljanäitus Lapsed läksid kohe hasarti ja tahtsid ronida nii siia kui sinna ja meie seda neile ei keelanud. Aeg läks nii kiiresti, et lõpuks tuli pealinlastega hüvasti jätta ja raudteejaama poole liikuda. Läksime raudteejaama juba tuldud teed tagasi: üle Toompea
Sõjatehnikat uudistamasJaamas oli rong juba ees, koosnes teine kahest rongist: üks mis Tartus Valga poole ja teine mis Koidula poole sõidavad See tähendas, et istekohti oli kahe rongi jagu. Saime istuma viiesesse boksi kus üks vanadaam juba ees istus. Tore daam oli, rõõmsameelne ja sai lastega kohe jutule Tore oli vaadata kuidas lapsed võõra inimesega suhtlevad, nad on nagu avatud raamatud, kõik kantakse heldelt ette, nii nimed kui ka just möödunud sünnipäevad ja palju muudki
Poolel teel avastab Miia, et meie selja taga pisut madalamal tasemel toolidel istub üks temavanune tüdruk. Miia vaatab mulle otsa ja ütleb et see on Emma nukidest Ja varsti oligi meie boksis üks laps lisaks Tollel oli kaasas terve hunnik mänguasju ja maiustusigi Noh, oli mis oli, aga ka terve tagasitee oli täiesti pingevaba ja rahulik. Üldse, terve tänane päev on olnud vastu minu eeldusi/ootusi! Ma olin ikka päris üllatunud kui hästi meil kõik asjad jooksid ja kui korda kõik läks, imeline päev!
Kuna päev oli siiski pikk, väsitas ta omajagu ära. Nii kutsusime emme autoga rongi vastu ja saime oma jalavaeva vähendada. Kõik läks korda ja mis peamine: lapsed olid käiguga VÄGA rahul. Super! Ma pole kunagi aastapäevaparaadil käinud, nüüd on see tehtud ja lapsedki sellesse kaasatud. Palju õnne meile Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul, olgu see siis 102 aastat või vähem kui okupatsioon välja arvata. Mina olen eestlane, tunnen end eestalsena ja tahan jääda eestalseks oma elu lõpuni! Loodan, et lapsed saavad end samamoodi tunda. PILDIRIDA.