Joomla! Volunteers Portal

Miiaga lumes

Ilma-vanataat on vahel kentsakas mees. Mõne koha pealt on ta heldus ise ja teise koha pealt selline kitsipung! Keset talve vihma andma on ta igati mihkel, aga lumekest ei taha kohe üldse välja anda...

Selline soojalaine pole aga ainult meil, see käib kuni Põhja-Skandinaaviani välja. Sealpool on lund ka sadanud, aga hetkel, kõige sügavamal talvel, on ka seal soojakraadid. Mina ei oska seisukohta võtta, kas see on nüüd kliimamuutuste tagajärg või ajutine olukord. On mis on, aga kõik see toimub just praegu, just nüüd ja just siin, mitte „kuskil seal”.

Kadi ja Miia on oma elus lund näinud, aga kui sellised talved on ka tulevik, siis täiskasvanult nad enam ei mäletagi milline võis olla talv nende pisikeseks olemise ajal. Kahju. Endal on mälestusi väga paksu lume, suure külmakraadi ja tohutu valge iluga. On, mida mäletada. Lumesõjad, lumelossid, lumelinnad, suured lumesulaveed, paksu lumekooriku peal kõndimine ilma läbi vajumata ja läbivajumisega, suusatamised (mis mulle ei meeldinud) ja kelgutamised (mis oli just minu teema). Oh, olid ajad! Aga loodame, et hetkeolukord on ajutine!