Joomla! Volunteers Portal

 

{jb_bluebox}Mahlamüts ja Viinaürask otsustasid selgi aastal külastada neile juba nii südamelähedaseks saanud prallet nimega Ostrova Festival. Oli seks tarbeks ka kahepäevased passid soetatud. Mehed olid juba enne minekut väge täis: kaks ja pool päeva perevaba lõõgastust värske õhu, kena looduse, inimeste ja muusika seltsis! Mida sa väike hing muud ikka soovid!? See, et väljas lubas päeva esimese poole niiskena olla, nende hoogu ja tuju eriti maha ei tõmmanud ja eks neil oli tujutekitajat ju teele kaasa ka võetud...

Mahlamüts ja Viinaürask vihmakeepisesse mähitunaNõnda siis rühkisime Kaidoga uduvihma trotsides Filosoofist Konsumi juurde, et täiendada sularahalisi võimalusi. Edasi liikusime rongile, ise arutledes, kas Sani on tulnud nagu lubas, või mitte. Aga ta ei olnud tulnud.

Rongis võtsime platsi, Kaido läks tualetti otsima. Rong läks liikvele, mina maksin konduktorile pileti. Läks ikka tõsiselt kaua aega enne kui sõber tagasi jõudis – konduktor oli see kes tualeti avab ja seega läks asjaga aega. Igatahes, kui konduktor teisest otsast tagasi jõudis, vaatas Kaidole otsa ja küsis kas tal pilet on. „Muidugi on!” sai ta vastuseks ja keeras kohe selja Kui ta oleks aga Kaido nägu vaadanud, oleks ta aru saanud :P Noh, on mis on, viie-eurone kokkuhoid siiski

Raudruun rühkis oma liipreid pidi üha edasi Lõuna-Eesti suunas. Inimesi jäi vagunis aina vähemaks. Mahlamüts uuris ilmateadet ja ja luges pilvekaarte – arvatavasti enamuse jalgsi kõndimise tee peavad matkasellid märgades oludes liikuma. Ja ta ei eksinud - kui koos Viinaüraskiga sõiduvahendilt maha astuti, võttis neid vastu hall ja meeleolutu Ilm oma märgade silmade ja tuulise haardega.
Mahlamüts oli kaasa vedanud kilekeebid, sellised suured mille alla ka kandamid mahuvad. Nii võeti see varju-riietus lagedale, pakiti endid sisse, irvitatu üksteise kentsaka välimuse üle ja asuti üllatavalt rõõmsal meelel teele.
Teel ülesmäge midagi erilist ei toiminud. Mingid taadid jalutasid nende ees, nii hoiti pisut distantsi, et kui õige hetk käes, siis saab hundijalaveelt punn maha ja esimese puhkuseliigu ära korraldada. Ja see õige hetk saabus ka, nagu ikka, õigel ajal, õiges kohas - ehk täiesti suvalisel hetkel. Nagu tavaks on saanud, oli joogiks haljas jook nimega Pööriöö – ei tasu ju juba sissetallatud rajalt väga suuri kõrvalekaldeid teha

Oleme kohal, lõbu laialtÜtleme nii, et teel Obinitsasse võtsime oluliselt vähem kui varasemalt. Eks meil need keebid segasid ja parmuollused tiirlesid ka ümberringi. Meie suurim soov oli jõuda Obinitsa Taarka Tarõ Koogikõnõ’sse. Loomulikult jõudsime ka.

Oleme siin alati külalisteraamatusse kirjutanud ja keha kinnitanud. Kinnitasime selgi korral, aga tuleb tunnistada, et hinnatase on siin pisut krõbedavõitu. Ka külalisteraamatusse kirjutasime, aga et vaadata eelmiste aastate sissekandeid, kuulsime, et nood raamatud said täis ja visati ära. Vaatasime mõlemad lolli näoga, et milleks see raamat kui ta lihtsalt minema visatakse??? Nojah, niiapalju siis ajaloost...

Vaja vist sauna ka minna. Aga enne Kuldjuure kallaleJa siis käsime ka poes. Ostsime kaasa süüa ja neli Vytautast, ning asusime võtma järgmisi kilomeetreid. Need olid omajagu rasked Aga meil hea tuju kaalus kõik üles. Pealegi jäi vihm järele ja saime ilma vihmakeepideta mõnusasti vabalt jalutada.

Rokina bussipeatuse juurest liiguvad Mahlamüts ja Viinaürask kruusateele. Pole peale vihma just see kõige parem teelõik, aga see-eest kõikse kõige otsem minek. Ega silm neil enam kõige selgem ei ole, aga rõõm pole neid kuhugi maha jätnud. Tervitatakse lehmigi teel. Mitmed sõidumasinadki lippavad neist mööda, aga üsna pea tulevad sama targalt tagasi. Mehed teavad, et Google tahab ka autosid siitkaudu läbi juhatada, aga tegelikult nad sealt läbi ei saa kui just mõni tõsisem traktor pole. Aga kes see narr ikka traktoriga pidusse läheb?
Kui juba metsavahel ollaks, tehtaks mitu puhkepeatust. Vaja ju keelt kasta ja lõpuks riideidki vähemaks võtta, sest viimane pool kilomeetrit kulgeb üle luha ja läbi metsatee mis üsna mädase jõeületusegagi tervitab. Jalanõudel siin kohta ei ole ja püksisäärgi võiks olematu olla.

Ja lõpuks oleme kohal! Nii nagu ikka, nii nagu alati, samas kohas Avastame, et metsa vahel ekselnud autokaravan on võtnud platsi just selle koha kõrval kus meil telgiase on olnud. Aga meil vahet ei ole, võtame oma koha ette ja paneme asjad maha. Siis selgub, et karavanis on Kaidol üks vana tuttav Aga nii kui pakid maha saavad, on piletimüüja jaol ja nõuab pileteid. Sellist nalja pole varemalt olnud, kuigi meil on pilet alati olnud. Seega tuleb piletid loovutada ja vastu saame käepaelad. Lisaks teavitatakse, et telki ei tohi karavanilaagrisse panna. Lubame siis, et elame sisse ja küll siis kolime, ka turvameest peame ses osas seebitama. Aga etteruttavalt ütlen, et telk jäi sinna kus me ta panime, sest teised panid ka oma karavanide kõrvale telke ja nii kadus nende jonnil mõte ära

Ja siis juba ka saunakülastus. Ainult et saun oli külm veel.Algatuseks läheme ringile, et mis ja kes ja kus. Aga ei miskit erilist. Kell on kolm, peoni on veel aega. Saun on kütte pandud, aga külm veel. Käime konnatiigis ujumas ja istume siiski saunalaval. Siin on selline saun kus tõmbad luugi lahti ja viskad kividele vett et leili saada. Proovime. Kurrat ja pörrgu, see köhatas meile auru asemel pahvaka suitsu. Suus oli ka mõru... Tegime sääret, sest polnud just meeldiv selline olukord.

Väliharf esines samal ajal, aga teda me eriti ei vaadanud. Ringi tegime, aga kuulama ei jäänud. Kaido viskas hoopis telki siruli ja uinus ära: klõps ja valmis! Tiksusin siis üksi edasi. Aga tema ärakukkumine oli tervitatav, nii ei tarbinud me enam hundijalavett ja kainenemine võis alata, eks me olime oma Pööriöö juba ära ka tarvitanud, palju teda ikka vaja on.

Aga üks muusikaline kollektiiv lõpetas ja teine alustas. Mahlamüts küll üritas, aga ei suutnud Viinaüraskit üles ajada. Tegelikult ei olnud vajagi, las mees puhkab, siiski puhkuse mõttes mehed ju siia põlismetsade vahele põgenesidki.

Lavale ronis Jäääär. Esines oma tuntud headuses, aga ei üllatanud. Vokaaliesitlus oli tavapärasest erinev ja see ei andnud rahvale eriti kaasalaulmiseks võimlaust. Miks teistmoodi lauldi, ei tea, ju arvati popima olevat. Üldiselt ikka rahvale meeldib klassika ja kõik tahavad kaasa laulda. Ära tuli ka minu lemmiklugugi: Viimane Tramm.
Jääääre etteasteOtt ja Rannap oli kui hingeline laadimine. Mõnus. „Eesti muld ja Eesti süda, kes, neid suudaks lahuta...” Otti hääl on hea, sobib dramaatiliste lauludega ülihästi kokku. Poleks uskunud, et Ruja lood nii palju hinge võivad minna. Siinkohal jäi purki Tango.

Viinaürask oli saanud piisavalt aega meeldivalt kasutada. Tulemas oli Vennaskond ja nii ei saanud Mahlamüts enam sõpra telki jätta. Viinaürask urises, sülgas tuld, tal oli pisut paha ja külm, läätsed silmis tegid valu ja üldse: „kui keegi mölisema peaks tulema, saaks molli!” See lause kannab endas palju infot. Keegi aga mölisema tulla ei tahtnud.

Enne Vennaskonna kontserdi algust nägin Trubetskyt tulemas lava poole. Käisin teda tervitamas ja uurisin, kas ta eilse Metallica kontserdil esitatud Hüperboloidi kohta ise ette teadis, mis tunde see temas tekitas ja kas ise kontserdil käis. Selgus, et eelnevalt oli temaga kenasti räägitud ja tema JAH-sõna kätte saadud. Tunne olevat väga hea ja kontserdile ta ise ei jõudnud. Soovisin talle edu, tema läks lava taha, mina lava ette
Vennaskond ja Setumaa ülemsootskaPäris kontserdi alguseks jõudis ka Kaido kohale Pisut väsinud ja räsitud oli, aga nagu ta hiljem ütles, asi läks iga looga aina paremaks (Y) Ja Vennaskond oli hea, nii nagu alati. Rahvas hüppas ja laulis kaasa, kõik olid rahul. Vennaskonna ajal tehti ka pisike perfomance, nimelt tuli lavale Setumaa ülemsootska koos noorsootskaga ja nii esitati koos pillimeestega Insener Garini Hüperboloid’i. Laul oli setu keeles, seda laulis ülemsootska isiklikult, noorsootska aga tõmbas basskitarri! Väga äge esitlus, mulle meeldis, meeldis paljudele teistelegi, nii et lugu läks suisa kordamisele. Kordusele sain minagi sõrmed vahele ja võtsin asja linti: Hüperboloid ülemsootskaga. Linti jäid veel Ronk ja Maailm Lõpeb Maikuus.

Vennaskond väsitas mehed päris ära. Ja ega lavalt enam midagi mõistlikku rohkem tulemas ei olnud ka. Meister Jaan tuli ja kollitas laval selliseid helisid, et meestel oli raskusi uinumisega. Mahlamüts käis korra kaemas ka: Jaan muudkui tiksus laval ja kruttis nuppe. Müra kuuldus kaugele, aga lava ees oli päris mitu rahvast...

Suudan justkui korraks magada. Ärkan ja lavalt ei kuuldugi enam Jaan, on vist lindi-disko? Öö saab üldse lünklik olema, korralikku sügavat und igatahes maitsta ei saa. Meist 20 meetri peal on seltskond kes laulab/lõugab/pidutseb üle kogu magajate armee terve öö läbi. Ööpilt enne magama minemist

Üks hetk on öösel juba peaaegu valge ja minul on nii selge olemine nagu oleks hiline hommik käes. Kasutan sellist selgushetke dušši all käimiseks. Mitte kedagi rohkem ei liigu, välja arvatud kõnealune seltskond oma nurgas. Igatahes surun end pärast taaskord unele. Siis aga tõuseb päike kõrgemale ja teeb olemise palavaks, ei lase magada. Nüüd ärgates on paras vatti uppunu tunne ja kergelt peagi tuikab...

Mina jalutuskäigul Ostrova külast väljapooleKaidogi ajab kargud alla ja läheb dušši nautima. Mina saan naabritelt hommikukohvi ja hiljem avastan ühes müügiputkas ka pudru võimaluse. Puder on praegu kõhu täis löömiseks igati hea mõte, helistan ka Kaidole, et jagada infot temagagi, ta suur pudrusõber
Kui Kaido jõuab, võtan mina fotoka, õlakoti ja veepudeli ning lähen jalutama. Jalutan seda teedpidi kust autod siia pääsevad. Pikalt jalutan ja naudin palavat ning päikeselist ilma, uudistan loodust. Ühes peatuspunktis kirjutan: „Istun teelahkmel, siin on mõnus ja rahulik. Siin on vaikne ja inimtühi, vaid üksikud autod. Tuuletu ja vilu.” Istun nii kohe mõnda aega ja jätkan teekonda kuniks tundub, et tänaseks aitab Tagasitee saab olema ajaliselt pikem, sest siis külastan kahte mahajäetud talu. Kokku jalutasin kuus kilomeetrit
Lagedamatel kohtadel tahab päike liiga teha: „tuul oma jaheda põsega, paitab mu nägu, samas kui päikese sillerdav naer, hammustab teravalt ihu.

Tagasi jõudes on mul lihtsalt igav. Täääitsa iiigav! Uurin kuidas lastel Tõrvas läheb, kõik olla OK, Miia paras jonnipunn on, aga saavad hakkama
Põhuistmed on kõik hõivatud, rahvas naudib sooja ilmaLõpuks saab kell nii palju, et algab festivali tänane esimene ettaste: Lotte tuleb küüni lapsi lõbustama. Meid see ei puuduta, meie oleme turvameeskonna kaitsva tiiva all, kuulame erinevaid põnevaid lugusid. Nimelt üks turvameestest on Riho, nö peretuttav, ja kuna neil hetkel veel töökohustusi ei ole, saamegi seltsis jutelda

Festivali teise päeva esimene bänd on Rikka Ivvani Pillilaagri lapsed. Lõõtsmoonikud sellised, panevad inimesi vaikselt tantsima ja kepsutama Peale neid on kohe teine Värska Muusikakooli Pilliklubi tegelased. Pidu jätkub samas rütmis. Siis saabub pikem paus ja soundcheckid. Kasutame selle aja söömiseks ja uurime võimalusi kuidas peale pidu mugavalt kodu saada
Nedsaja Küla Bänd paneb taas rahva käima. Ka nemad mängivad Hüperboloidi :P Viimastel päevadel on sellel lool eriline aura ümber (Y)

Tuberkuloitedit nautlemasThe Tuberkuloited on selline nagu varem, hoogne, kaasahaarav, laulma kiskuv ja jalga tatsutav. Mina olen igati rahul: Süsimust Roos ja Läänemere Akna Peal jäid purki ka.

Viinaüraskil on kopp ees. Ei loksutanud teda tubekadki. Ka Mahlamütsil on juba täiesti suva mis ees tuleb või ei tule. Paistab, et mehed pole ikka kahepäevase pralle mehed. Nimelt ei tõmba neid kuidagi teadmine, et järgmise öö võiks veel telgis veeta. Nemad tahavad kodu, puhaste tekkide ja linade vahele. Lõpuks õnnestubki Viinaüraskil asjad nii kaugele saada, et leiab meile mugava ree kodusõiduks.

Margarete jõuab Liis Lemsalu esinemise ajal. Siis selgub, et ega temagi ei taha kontserti vaatama jääda. Üldse, ainus asi mida mina veel vaataks, oleks Kosmikud, aga vahepeale jääb Ivo Linna ja mingi pikk vaheaeg. Seega, kaeme Lemsalu üle, korjame oma kraami kokku, pakime kõik autosse ja tee Tartu poole üle Võru võibki alata.

Mööda kihutavad luhad, laaned, puud ja põõsad. Päike hakkab horisondi taha kaduma. Viinaürask ja Mahlamüts on rõõmsad, et pidu sai siiski peetud ja käik käidud. Lootus selgema ja helgema hommiku ees põksus mõlemil põues. Tee oma lõputuses muudkui lühenes ja Ostrova jäi kaugele selja taha...

PILDIRIDA.