Joomla! Volunteers Portal

Esimene osa artiklisarjast keskendub Rail Balticule, teine osa artiklist keskendub peamiselt maksudele, kolmas osa räägib tselluloositehase (mitte-)vajadusest ja metsamajandusest.

Kõik siin kirjutatu on minu arvamus, nägemus ja arusaamine. Olen „vaba kodanik” „vabal maal” ja seega võin avaldada oma seisukohti. Need seisukohad ei pruugi kattuda teie omaga. Kõik arvamused on millegi tulem ja ma võin ka asjades eksida, seega palun mitte karjuma hakata vaid võite lihtsalt õigemale infole osutada.

Millega siis veel riigihärrad üritavad raha sisse vedada? Pagulased. Iga pagulase vastuvõtmine tähendab ka lisakopikat EL’st. Pagulased on EL’i suur ja must äri. Kahjuks on sel äril väga laiaulatuslikud mõjud rahvustele ja nende püsimajäämisele. Meie õnneks suurem osa sisse toodud pagulasi lahkub...

Aga samas riik räägib vajalikust majandusedust ja puudolevatest IT ja IKT töötajatest. Neid olevat puudu suisa massiliselt. Huvitav, töökuulutuste taustal mina seda küll kuskil ei näe. Aga see on ju alati nii olnud, et valitsus näebki rohkem ja paremini kui tavainimesed.

Kahjuks ei suuda ma enam leida artiklit kus kirjutati, et eesti rahvas ja riik jääks püsima kui iga küps naine tooks ilmale 2,3 (oli vist) last pluss riiki tuleks igal aastal 8000 sisserändajat. Ma nüüd ei tea küll kas sisserändajad eestlust ja eesti riiki nii väga edendada tahavadki, aga mine tea, kui nad on eestikeelses keskkonnas, siis äkki võtavadki keele ja kultuuri ning riigi endale omaks, võiks ju. Samas kui sisseränne ühest suunast on massiline, sulandumist ei teki... Veel hullem, kui nad rändavad ühte piirkonda, siis ei saa me enam mingist integratsioonist rääkida.

Iive on teema mis on vaat et keerulisim üldse. Tänapäeva elu just ei soosi lapsi ja pereelu. Perekondlikest väärtustest kirjutatakse vähe või siis kuidagi liiga romantilises võtmes. Suurem osa noortele suunatud artiklites on vaid pideva parema partneri otsingu ja lõbuseksi teemadel – kuidas nii saakski kahe inimese vahel püsivast ja usalduslikust suhtest rääkida? Lapse ilmale toomine on vaid üks osa, peale seda algab alles püsiv ja pikk töö nende üleskavatamiseks. Pereelu milles on nii mees- kui naispoolel väga suur roll. Kindlasti on siin riigil palju kaasa aidata ja aitabki, aga võiks öelda, et vaid poolteist aastat. Siis on lasteaia periood mis on vähemalt Tartus üsna kallis teema. Koolid on taaskord riigi poolt toteeritud, kuigi siis kasvavad muud kulutused laste peale (kõhutäis, kehakatted, peavari jms).

Lastest veel. Olen kahe lapse isa. Kas ma tahaksin rohkem lapsi? Jah. Aga oodake! Vaat nüüd tuleb see AGA. Üks üsna tähtis punkt mitmetest: kuna sissetulekud ei luba suuremat elamist, pole mul neid lihtsalt kuskil üles kasvatada. Kas siin peaks riik appi tulema? Minu arvates mitte (mõni arvab teisiti) . Aga peavari pole ainus asi. Siin on tegelikult terve nimekiri põhjuseid ja ma ei saaks öelda, et riigil poleks neis midagi teha, mõnes punktis kindlasti oleks.

Niisiis, kuidas riik saaks tõsta iivet? Emapalga tõus ja või pikendamine? Lasterahade suurendamine? Lastehoiu ja koolituskulude toteerimine? Kindlasti kõigile nendele küsimustele lahenduse leidmine võib mingil määral asja parandada, aga tõsisem töö on ikkagi vaja teha inimeste peades. Pereelu väärtustamine ja laste saamise normaalseks pidamine peaksid olema kaasas juba rohujuure tasandil. Rohkem aega om alstega tegelemiseks ja vähem kohustusi elamiseks vajaliku mammona kokkuajamisel aitaksid selles kaasa. Kahjuks aga surutakse riigi poolt järjest rohkem tööl käimise vajalikkust peale, aga see on juba järgmine teema...