Joomla! Volunteers Portal

Aug 18
M T W T F S S
30 31 1 2 3 4 5
6 7 8 9 10 11 12
13 14 15 16 17 18 19
20 21 22 23 24 25 26
27 28 29 30 31 1 2

Sõdur ja mälestusmärk sõduriteleKunagi viis tee Tõrvast Pikassilla bussipeatuseni pisut otsemalt kui praegu. Nüüd siis keerasime Inna ja lastega suurelt teelt peale kaseallee lõppu paremale ja läksime vana lõigu peale mis on taaskord kasealleega ääristatud. Miks uus tee tehti pisut teisest suunast, pole ma aru saanud, igatahes vana teelõik on põnev, huvitav ja võiks öelda, et isegi pisut maagiline.
Pikasilla bussipeatuse teeristis on mäenõlva otsas mälestusmärk. Kui selle ette mäe alla jõudsime, võttis meid vastu täisvarustuses sõdur (Lõuna-Eestis on Kevadtorm). Läks üle tee ja ronis mälestusmärgi treppidest üles. Hõikasin, et ta korra peatuks ja sain pildi mälestusmärgi koos sõjamehega Et aga asja ka ise ilusti vaadata, ronisin mäkke. Monumendi taga oli kolm sõjameest kõhuli maas, ühmasin käega ja tulin tulema, et neid mitte segada. Mängivad sõda
All auto juurde minnes avastasin teiselt poolt teed puude alt veel ühe mälestusmärgi. See oli kangelaslenduri Ljahhovi auks (kunagi oli siinkandis isegi sellenimeline kolhoos). Selle olemasolust ei teadnud ma mitte midagi (vt lisa artikli lõpus). Lendur Ljahhovi mälestusmäek
Kui Pikassilla sillast Tartu poole üle tulla, siis praegune tee teeb suure kurvi ja keerab mäkke üles, vana tee aga läheb kurvist otse. Olen kuulnud, et sealt otse peaks saama mingi vana sillajäänusele üle Purtsi jõe.
Mõned veidrad metsavahepõiked, üks kummaline mälestuskivi tee ääres Jakob Leevertand ja jõudsimegi silla juurde. Sellest on alles teepiirded ja silla servamüürid, ka mõned palktalad mis on üle jõe olnud. Praegu sealt autoga üle ei saa, vaid on tehtud metallist jalakäijate sild. Vana tee sild üle Purtsi jõe
Edasi sõitsime Tartu poole. Nii kui mets ära lõpeb, algavad põllud. Vanasti oli Paremal pool mingi ehitis või selle pooleli jäänud osad. Praegu neid enam püsti ei ole, aga sõitsime suurelt teelt sinna kohale, huvi pärast. Kõrged postid olid maha võetud, madalad seisid. Miski ehitise algus Kunagi on siin vist väike talukoht olnud, nüüd aga enam midagi pole. Teele tagasi sõites seisid suure tee ääres kaks uhket puud, sõitsime kui portaalist läbi Portaal
Ja siis keerasime kohe teisele poole teed. Siin peaks olema 200m järel mingid mälestuskivid. Imelik oli see, et mingeid kive ei leidnud, sõitsime pea kilomeetri kuniks tee lõppes suure taluga. Koht oli müstiliselt põnev. Siinsed ülisuured taluhooned seisavad veel püsti, kuigi on kehvas seisukorras. Siin võttis meid vastu õu ligi 10-15 koeraga ja ligi kümne autoga. Koerad klähvisid, aga majast kedagi välja ei tulnud. Kuidagi veider hakkas siin, keerasime otsa ringi ja tõmbasime leelet. Kuigi jah, koerad ei lasknud meid väga minema, kippusid rataste alla ronima. Igatahes aega võttis kuniks saatjaskonnast lahti saime. Taluhoov

Vana vesiveskiEt kiiret kuhugi ei olnud, siis keerasime suurelt teelt Valguta peale. Mööda kruusateed sõitsime kuniks tuli org ja oru põhjas avastasime kunagise vesiveski. Koha nimeks on Lapetukme. Autoteega samas tasapinnas oli vasakut kätt maja katus See tõmbas tähelepanu, jäime seisma ja siis avastaime ka ülejäänu sellest kompleksist. Kunagine pais on lahti lastud. Üle jõe viis metallkonstruktsiooniga ja puitlaudadega kaetud sild. Üsna kõrge ja pisut kõhe Paissilla jäänus Et teisele poole jäi kohe talukompleks, siis sinnapoole ma vaatama ei läinud, vaatasin hoopis veskit ennast. Et paik oli hooldatud, siis ma veskisse sissepääsu proovima ei läinud. Igatahes on see koht mida võiks kunagi seltskonnaga uurima minna
Edasi jõudsime Valgutasse, asfaldteele. Siinne asula on mõisasüdamest pisut eemal. Mõisasüdames on kahekordne kollane mõisahoone milles pesitsevad Valguta lasteaed ja algkool. Valguta lasteaed-algkool Inna avastas, et siin on nurmenukud ja tahtis neid kodu kaasa korjata. Panin ta maha ja läksin lastega mõisahoonet kaema. Siin aga oli korralik mänguväljak. Et sõitmist on juba omajagu olnud ja sõita Tartuni on veel, saatsingi lapsed hullama. Siinsamas mõisa nurga taga on ka üks kunagine uhke kivihoone millest pool on kokku kukkunud. Vana maja müürid Tegin seal pilte. Kahju, kui sellised hooned käest lastakse. Sisse varisenud osa vahelt oli näha üsna vinge pottahi...
Valgutast võtsime suuna Teedla peale. Arutlesime just Innaga, et mõlemad täheldasime, et siin on elu praktiliselt igas talukohas, taluhooned on korras ja elu käib. Kui isegi sellises üsna kõrvale jäänud maakohas, nagu Valguta, on lasteaed ja algkool, siis see räägib ikka enda eest. Nähes ka haritud põlde ja korras talukomplekse, võib veel loota, et maaelu Eestis VEEL välja surnud ei ole ja sealkandis ehk ei sure ka

Teedla mõisTeedla tervitas meid asfalteeritud keskusega ja taaskord mõisahoonega. Kuigi on need paigad ju üsna lähedal, pole ma siin kunagi käinud. Mõisahoones vist suurt elu ei käi, aga maja ise on korras. Sama ei saa aga öelda kõrvalhoonete kohta. Ühe osaliselt kokku langenud nurgaga laudahoone küljes oli kinnisvarahalduri silt, see justkui irvitas haldamise teema üle :P
Ja siis võtsime suuna Tartu-Valga maanteele ja suundusime ära kodu Pilte näeb SEALT.

.

LISA. Geopeituse lehelt leidsin sellise teksti Ljahhovi kangelastegude kohta: „Noore lennuväeleitnandi, madalrünnakute meistri viimne, 153. lahingulend toimus 17. septembril 1944 Tõrva, Helme ja Kirikuküla piirkonnas, kirjutab Karl Veri oma raamatus “Tõrva” (1980). Seal seisab ka kirjas, et võitluses nelja Saksa hävitajaga süttis Ljahhovi lennuk põlema ja piloot suunas selle vastase kolonnile.
“Kolhoosile oli see kasulik,” kõnelevad kohalikud naised. “Lähhov oli Gorkist pärit, sealsest autotehasest toodi meile mitu veoautot GAZ-53.” Öelda “Ljahhov” ei olnud Helme kandi inimestele suupärane, hakati ütlema Lähhov või Lähkov. Kolhoos aga oli, vaatamata kangelasnimele, keskpärasest kehvapoolsem, mäletavad Helme inimesed. „
Sõjasangarid; 1978a.