Joomla! Volunteers Portal

NELJAS PÄEV.
jFLASHTanel kurdab et ta on haigeks jäänud ja enesetunne on halb. Käisime hommikust söömas ja peale seda läks Tanel apteeki otsima ja mina shopingule. Deem, äkki tuli selline sadu et kahe sekundiga olid mul püksid läbimärjad – vihm sadas horisontaalselt varju alla. Pugesin mäkki vihmavarju. Kui sadu vähenes kõmpisin nördinult hotelli tagasi – asju pakkima.
Et bussid Vila Real de Santo Antonio poole läksid alles kell 15 ja hotellist välja kirjutamine oli 12 siis jäi meil kolm tundi vaba aega. Kompsud sai panna hotelli eraldi ruumi ja enamus purjetas linna peale, nii ka meie Taneliga. Keerutasime kesklinna kandis, Tanel tervise tõttu enam ookeani äärde minna ei tahtnud, eemalt aga oli näha et lainetus on nende päevade kõrgeim ja ma ikka käisin uudistamas ka.
Hulkusime siis lihtsalt ringi, leidsime ühe poe kus müüdi venemaalt toodud toidukaupu, käisime ka ühes pubis kohvi joomas. Tagasiteel käisime kaubanduskeskuses endale midagi mälestuseks ostmas. Mina ostsin kohaliku portveini puukastis.
Vila Real de Santo AntonioJalgpalli platsile viidi meid kahe bussiga. Seda kiirteed pidi olime juba korduvalt sõitnud, täna oli see esimest korda valges Enne VRdSA'd on miski kindlus mida saime uudistada ainult bussi aknast Kindlus. Linna sisse sõidul jäi buss ühe jalkaplatsi ääres seisma: tihedalt seinte vahel ilma tribüünideta. Kõvasti sai ilgutud Bussijuht helistas teisele bussijuhile ja sai teada kus õige väljak on. Mänguni oli aega kaks tundi, seega anti meile tunnike aega kolamiseks.
Vila Real de Santo Antonio on omamoodi linnake. Majad on madalad, erivärvilised, enamasti kivist ja tänavad moodustavad ruute. Keset linnakest oli linnaplats. Sinna oli päris lahe kuusk ehitatud Linnakuusk, üsna kõrge ja paistis kilomeetrite taha. Külastasime siin miskit väljapanekut mida kõik uudishimulikult vaatasid ja käisime ka söömas. Väikese ringiga naasime staadioni juurde.
Eemalt tuli suur välkuv pilv ja ilm läks pimedaks. Pileteid oodates hakkas lõpuks sadama ja kallas nii mis kole. Saime piletid ja ronisime staadionile. Joogipudeliga sisse ei lastud, mitte et juua ei tohtinud vaid väideti et hakkama neid platsile viskama. Seega panin om limonaadi elektrikilbi otsa et ta sealt pärast ära tuua. Enne mängu tegin WC'sse asja ja haarasin ka oma pudeli staadionile – keegi ei käperdanud enam läbi

Mäng.
JalgpallikohtumineJalgpallikohtumine Angoolaga oli enamasti vihmasajus suure tuulega. Mäng ise oli hambutu ja nüri, rahval oli täiesti siiber. Kojamees seisis ja algatas vahepeal mõningaid hüüdeid ja laulukesi mida aga üle-sajapealine kaader aga kuidagi lahjalt kaasa mürises. Õnneks olid vastasfännid veel vaiksemad :P
Esimesele poolajale mindi nullises viigiseisus. Vihma ikka kallas ja tuul möllas. Teine poolaeg ei hakanud paremini kui esimene, mäng oli kuidagi lahja. Seda siis seniks kuni sagimisega värava all suudeti vastaste võrku pall ära nahistada Kõik olid rahul ja detsibellid kasvasid plahvatuslikult. Mängu lõpuni aga oli veel aega ja hirm eduseisu kaotada oli kõigi nägudes näha. Peale lõpuvilet detsibellid jälle kasvasid ja võit oli käes, aplodeeriti meeskonnale ja oldi rahul. Kõik võtsid oma asjad kokku ja edasi taas bussidesse ning Faro lennujaama.

Tagasitee.
JalkafännidLennujaamas aega süüa polnud kuigi mul oli spetsiaalselt valmis ostetud. Võtsime aga järjekorda kuna lennujaama sulgemiseni polnud enam palju jäänud. Kui pooled olid läbi saanud siis tuli ka meeskond. Minu suureks üllatuseks ei tulnud nende saabumise puhul mingit aplausi ega tervitushüüdeid – kõik olid nagu paksus unes, ise oleks hirmsasti möirata tahtnud aga üksi oleks sellest väga loll mulje jäänud
Teiselpool registreerimist sai hüpat WCsse ja ostetud üks muffin ja edasi juba bussikesele mis lennukini viis.
Kui kõik olid lennukis siis stjuardess mikrisse hõikas ja soovis meeskonnale õnne ja alles siis elavnesid ka fännid ja tulid õnnitlustega kaasa. Lennureis oli igav, enamus magas. Olin avarii väljapääsu kõrval ja sellep minu tooli ei saanud alla lasta ja nii ma siis kangestusin terve lennu aega ja üritasin magada – hirmus oli. Vahepeal anti ka süüa, see oli küll õigel ajal, kere oli hirmus hele.
Tagasilend kulges neli ja pool tundi kuskil. Aknast polnud vaadata midagi, kuu oli vist teisel pool lennukit. Vahepeal läks aknaklaas alaservast jäässe, kippus tõesti kuidagi jahedaks. Mingi aeg hakkas nägema pilveaukudes tuledes linnakesi, see andis lootust peatse kohale jõudmise osas. Maandumisel pilvedes ja allpool neis oli tihe lumesadu. Potsatasime maha ja ootasime oma kottide saabumist.
Lennujaamast kadusid kõik taksodele, nii ka meie, sõitsime bussijaama ja kargasime esimese bussi peale. Väljas on külm! Buss oli täiesti tühi, kui meie poleks tulnud oleks buss tühjalt Tartusse sõitnud, siiski 31. detsember.
Teel ärkasin korra Mäos kus buss liiga palju keerutas ja teine kord juba Tartus kus tee hakkas bussi raputama. Meie õnnetuseks läks buss linna EPA ühikate kaudu mitte Riia tänavat pidi – teisel juhul oleks me mõlemad oma maja läheduses maha saanud. Bussilt maha hakkas -20 kraadine külm kohe näpistama, ei saanud muud kui otseteed taksole kobida. Ja nii sõitsimegi kodu. Muuseas, Tartus on taksod kallimad kui Tallinnas!