Joomla! Volunteers Portal

Teisipäev. Tutvusime perega. Kes meil siin siis on? Perepapa Kuldar, peremamma Janika ja nende kolm võsukest, pingereas: Renata-Liis, Gert-Janar ja Siiri-Karolin. Kokku saime päris vahva perekonna, pealt näha õnneliku ühiskonna õnnelik pere Lapsed räägivad vahvalt, kohati eesti-soome segu.
Ja siis asusime teele, plaanitud Helsingi külastusele. Seekord meid kiirteelt maha ei suunatud ja tasuta parkla staadioni läheduses mis meile kätte juhatati suutsime ka ilma eriliste viperusteta üles leida. Õigemini oli parklaid kaks, ühel- ja teiselpool teed. Panime ühele poole. Siis aga hakkasime kahtlema kuna olid mingid imelikud märgid ja tekstid välja pandud millest me aru ei saanud. Nii mõnigi sealsamas parkija arvas et seal võib parkida, kuigi kindlad nad polnud. Tükk aega küsitlesime inimesi kui avastasime et teise poole parklal on vähe asjalikumalt tekst väljas ja et sinna võib kindlasti parkida. No sõitsime siis teise parklasse ümber, võtsime mõned asjad ja läksime linna peale.
Mannerheimil olles mõtlesime et äkki sõidaks trammiga südalinna. Siis aga vaatasime trammiplaani ja avastasime et sinna on ainult pooleteise kilomeetri jagu ja et läheme parem jala. Teel südalinna me kuskil ei peatunudki, vahtisime muusikamaja ehitust, kirikut ja muuseumihoonet mille ees oli üsna Lenini sarnane kuju Samas aga oli üsna kehv ilm, tuul muudkui puhus, oli üsna jahe ja pilves. Kaubanduses meil mingeid erisoove ringi vaatamiseks ei olnud, vaatamisväärsustest mõned valisime aga need olid üksteisest paraja maa kaugusel, seega vahepeal tundus et mida me siin teeme Aga siis lõppeks külastasime Helsingi toomkirikut. Selle on vahvalt suured trepid annab kohe ronida. Kõht aga kippus tühjenema. Käisime mõnest kohvikust läbi aga peatusime lõpuks ühes pisikeses komorkas kus tõmmunahaline tüüp meid laia naeratusega vastu võttis. Kahjuks see tõmmunahaline tüüp ei kippunud aru saamamida me räägime, ükspuha kas me üritasime eesti, inglise või soome keeles. Ja lõppeks jäi nii et tellisime kumbki pizza ja minu oma pidi olema ilma tomatipastata. Ootasime teises ruumis, liitus veel kaks inimest, siis toodi pizzad. Need olid suured kui maakera! No küll me vitsutasime; maitses küll.
Pizzast liikusime sealsamas lähedal asuvasse raudteejaama. Tutvusime siinsete WCdega ja Kaja  viis mu väikesele ringile metroojaama. Polnud elus veel sellises kohas käinud. Läksime suisa ilma piletita alla. Polnudki midagi erilist vaadata.
Peale raudtejaama võtsime suuna Templiväljaku luteri kirikusse mis on ehitatud kalju sisse. Siin oli mõnus, vaikne ja soe, rahulik. Tukk tikkus mõnusasti peale. Peale meie tuli siia ka seltskond kilisid, kõik olid kaameratega varustatud ja hakkasid klõpsima nii kirikut kui üksteist nii- ja naasuguse nurga alt. Neid totakaid oli tore jälgida
Sibeliuse monument ja meieJärgmine asi mida oma silmaga kaema läksime oli Sibeliuse monument. Kui meie kohale jõudsime olid need naljakad kilid just siin ees. Tegime välipeldikus aega parajaks, selle ajaga kilid hajusid ja saime kahekesi teost nautida ja pilte teha Siin helistas Kajale Anne, kes on Kaja ammune sõbranna ja kes lahkus vanematega soome kaheksa aastaselt. Nimelt oli tal tööpäev läbi saanud ja kutsus meid öömajale. Võtsime suuna auto juurde ja mõningase pisiseiklusena jõudsime lõpuks õigesse kohta.
Anne elab pisikeses väheselt sisustatud korteris oma sündmusterohket elu. Asju ta ei armasta, seda oli näha ka sisustusest. Armastab elu nautida ja vabana ringi lennata. Igatepidi tore noor naisterahvas. Võttis kohe härjal sarvist ja hakkas meile linna tutvustama kui giid. Võtsime suuna metroojaama. Nüüd sain siis esimest korda elus ka metrooga sõita. Ei midagi erilist. Palju tsurkasid oli rongis, aga nagu aru sain siis Idakeskuse kandis ongi nende põhiline pesitsuspiirkond. Idakeskus oli suur, aga jällegi – midagi nagu vaja polnud ja see traalimine siin tundus sellepärast mõttetu. Ja kordan, ma pole küll rassist, aga tsurkasid ma meite maal nii laia elu elamas näha ei taha.
Varsti istusime jälle metroos. Meil oli tunnipilet, seega saime sama piletiga ka linna sõidetud. Linnas külastasime paari kohta ja ühest raamatupoest õnnestus mul lõppeks ka atlas saada, selline millist ma otsisingi. Tagasi Anne juurde sõitsime trammiga, trammiga mis kodu sõitmiseks tegi maksimaalselt suure ringi Ja siis Anne muudkui tutvustas ja näitas kus mis asub. Oleks ka midagi meelde jäänud, aga... :P
Anne lähedale jääb lõbustuspark ja lihtsalt pargike. Käisime läbi pargi ja nägime päris mitut jänest. Tuleb välja et Helsingi olevat oma cityrabit'itega püsti hädas, paljunevad kiiresti ja söövad põõsaid ja puid koorest puhtaks. Samas park ise oli väga vahva ja minu arust need jänesed sinna sobisid
Anne juures, kuigi ta väitis et süüa teha ei oska ja ei armasta, tegi ta meile süüa. Kell aga oli palju ja otsustasime kõik magama keerata.