Joomla! Volunteers Portal

Sadamas nikerdatud pilt Kajast ja torisejastEsmaspäev. Masin on pmst üle vaadatu ja algab Tallinnasse sõit. Et Kajal on veel vaja oma eks-töökohaga kana kitkuda siis käime läbi postimajast Võru tänava lõpus. Tee Tallinnasse oli igav nagu alati.
Tallinnas sõitsime otse sadamasse ja panime auto tasulisse parklasse. Aega oli meil veel pikalt. Piletikassas saime teada et kassast ei anta meile midagi, kõik saame siis kui laevale laskma hakatakse. Ja siis hakkasime aega parajaks tegema. Jalutasime sadama ostukeskuses, aga miski hakkas mul siin hirmsasti vastu, no kohe vastik oli seal olla. Mingid tsurkad vahivad vargapilguga, moorid üritavad kogu aeg midagi soome keeli pähe määrida – õuduste tipp! Hakkasin oma torisemisega kajale juba pinda käima. Lõppeks siis jalutasime niisama ja tegime mõned pildid.
Autod hakkasid vaikselt värava taha kogunema ja ajasin minagi enda oma sappa. Aega oli ikka palju ja autos hakkas palav. Kui ma terminali WCst saabusin, hakati just väravatest autosid sisse laskma. Varsti olime meiegi laeva kõrval autoplatsil. Oli oma poolteist tundi aega enne laeva väljumist. Parkla aegamisi täitus autodest. Vahtisime inimesi ja kahte kruiisilaeva millele pidevalt tohutult rahvast peale vooris. Huvitav oleks teada kui palju inimesi ühele sellisele suurele kruiisikale mahub.
Ja saabus aeg kus hakati autosid tekile laskma. Endi arust saime hiiglama hea koha laevas – kohe sisselaske ukse kõrval Võtsime vajalikud asjad kaasa ja sisenesime laeva.
Rahvast olid kõik kohad täis. Merel oli pisut jahe tuule käes, seega otsustasime sees endale kohad leida. Esiotsa restoranis tegime kohviringi ja üritasime wifisse pääseda. Paistis et paljud üritasid. Minu arust aga nett neil ei toiminud, seega polnud muud teha kui niisama ringi luusida.
Kui Helsingi paistma hakkas oli kopp suht ees. Minutid läksid nagu laisad loomad ja Helsingigi muudkui tuli ja tuli ja tuli... Lõpuks oli näha suuri õhupalle millega inimesed õhku tõusid, neid oli vähemalt ilus vaadata
Laevamõnusid nautimasAutotekil naljatasime et saame esikümnes maha sõita ja siit vehkat teha. Ootame ja ootame, paistab et kuskil nagu toimub mingi liikumine. Meie juures aga uks lahti ikka veel ei lähe. Tuli välja et välja lastakse hoopis teistmoodi ja kui nüüd kokku võtta siis meie väljusime viimases neljandikus, õnneks mitte päris viimastena.
Autode kolonn aga laevalt maha saades liikus teosammul. Paistab et panime Helsingi sadamaosa teed umbe. Autode rivi võis olla mitu kilomeetrit pikk, jao haaval sai ainult edasi. Täiesti frustreeriv värk. Kui sõit hakkas lõpuks ilmet võtma, siis oskasin keerata taksorajale ja pidin kolonni tagasi trügima, õnneks lasti lihtsasti. Igatahes et me sealt otse minna ei saanud kust tahtsime, siis see lõi meil kõik sassi. Ühe silmaga jälgisin teed, teisega kaarti. Meil oli vaja Mannerheimi tänava ots üles leida. Lõppeks leidsime endid raudteejaama juurest, mis oli hea märk, aga et me ei keeranud seal paremale, siis see viis meid jällegi kuskile täiesti tundmatusse kohta. Siin sündis kindel plaan muretseda endale Soome teede atlas.
Igatahes pika keerutamise tulemusena ja täiesti võõraid tänavaid pidi ekseldes (teadsime me ju umbmäärast suunda kus Mannerheimi tänav peaks asuma) õnnestus meil saada sellele tänavale. Süda oli kohe kergem. Hea et me nii hilja õhtul siin keerutasime - autosid oli vähe.
Pidevate fooride ja ümberreastumistega jõudsime lõppeks kiirteele. "Nüüd on ainult otse kuni kiirteelt maha keeramise kohani mida me enam vähem adusime kus see asub," mõtlesime. Aga kus sa sellega, kiirteel seisis risti politsei ees ja kõik autod suunati kiirteelt maha. Aimu ka polnud kus me asume ja kuhu nüüd edasi tuleb minna. Et kiirteel aga autosid liikus ja oli loota et enamus neist tahtis kiirteele tagasi pääseda, siis sõitsime nende järel. Mõned kilomeetrid keerutamist ja saime kiirteele tagasi, ühe teise politseiauto taha. Ei tea mis seal teel siis toimus, aga meie olime tagasi teel
Pere maimukesedMärkide järgi leidsime ka õige mahasõidu koha ja sõit Röykkä peale võis jätkuda. Tee käis üles ja alla, kurvid siia ja sinna, ilusad majad, loodus, loojuva päikese kuma – ilus. Ühel hetkel aga hakkas Kaja kahtlema et ega me mööda pole sõitnud. Jäime tee äärde, Kaja tegi kõne ja saime teada et viie kilomeetri pärast peaksime olema õiges kohas ja tullakse tee äärde vastu. Ja kõik oli nii nagu lubati
Peaaegu öö oli käes, perepapa oli veel tööl ja lapsed trallitasid ringi. Elasime end mõnusasti sisse ja tegime teleka kõrvale õllegi Üks perelastest, Siiri, oli tuulerõugetes ja alguses oli pisut kõhe sest ei teadnud kas endal see tõbi põetud on.