Joomla! Volunteers Portal

Pühapäev. Hommik saabus ja õhtu-öised probleemid said läbi arutatud. Otsustasime reisiga jätkata. Sõime hommikust, paneme asjad kokku ja teele! Teel Gulbenesse külastan Stameriena mõisahoonet kus olen varem käinud ja mis mulle tõsiselt meeldib. Tegelikult tulin siia selleks et seda ka Kaja näeks, aga ta ei viitsinud jalutama tulla, pealegi laps autos magas. Mina tegin hoonele ringi peale.
Mõisa lähedal on järve ääres väga ilus õigeusu kirik. Ka selle juurest sõitsime läbi. Väga maaliline ja ilus vaatepilt.
Gulbene. Kuigi GPS ajas meid tontsedateab kuhu, leidsime väikese ekslemise ja teeküsimise peale üles järjekordse vajaliku koha: Gulbene kitsarööpmelise raudtee muuseumi. Üldjoontes on lätlastel kohtade viitade ja märkimisega suuri probleeme, peaksid meile sellealasele koolitusele tulema
Raudteemuuseumis näidati meile auruveduri rekonstrueerimist, mõnda töötavat vedurit, räägiti pisut ajaloost ja sõita saime mööda raudteed miski vidinaga mille nime ma ei tea. Selle vidina juures pidime tegema ka vajaliku pildi. Ah jaa, näidati ka Pätsi aegset eravagunit. Muidu nagu tavaline kupeevagun, aga ühes otsas on suuremat sorti kabinet lippude, trükimasina, konverentsilaua ja sots-raamatutega. Kupeedes tekkis kerge äratundmisrõõm, kunagi sai ju sellisega Valgast Valgevenesse käidud
Kindlasti tuleks siin ära märkida muuseumi WC. Siin on veel säilinud nõukaaegsed „potid“ kus pmst kükitad maha ja sihid oma kraami auku. Kuigi potti kui sellist ei ole, on sel siiski vee peale tõmbamise võimalus olemas. Tõsine ajastu saavutus, sellised olid ka Valga raudteejaamas vanasti Peale WC'd käisin veel muuseumi giidi juures ja ütlesin et nad mitte kunagi ei vahetaks neid europeldikute vastu välja. Kui muuseum, siis olgu juba muuseum täie raha eest!
Emme ja Kadi peavad piknikkuKuigi hirmsasti oleks tahtnud, ei saanud me rongiga sõitma minna. Aga kunagi ma teen selle triki kindlasti ära! Rohkem rahvast võiks ka olla kui üks pere, siis on lõbusam ja toredam. Kes on käpp?
Muuseum selja taga, käisime poes ja ostsime süüa. Sõime aga Gulbene mõisapargis. Tegime siin suisa pikniku, mõnus oli.
Algne plaan ringiga mööda asfaldit Rezekne peale sõita muutub pisut lühemaks teekonnaks mööda kruusateed. Ega siin Lätis ei ole vahet kas sõidad mööda künklikku asfaldit või kruusateedpidi... Kruusateed aga polnudki eriti pikalt. Siin tehti teetöid ja enamus sellest oli ka meie mõistes ideaalne asfalttee! Suisa lust oli sõita!
Poolel teel tuli põigata ette märatud kohta: vanade muusikariistade parandusse Gaigalavas. Oli teada et sinna sattudes on vaja ette helistada kuna inimest pidevalt koha peal ei ole. Sihtkohta põikamisega aga tekkis probleeme. Nimelt ei ühtegi silti kus asi asub. No me oma peaga sõitlesime ühele ja teisele poole, siis leidsin kohaliku ja küsisin. Aega läks aga leidsime koha üles. Kahjuks oli töökoda kinni. Uksel suur number, helistan, aga saan miski lätikeelse blää-blää osaliseks. Tundub et telefon ei ole sisse lülitatud. Kahju, see oli just koht mis mind oleks huvitanud. Egas midagi, saba sorgus hakkame Preili poole sõitma.
GPS tahab meid igatepidi otse juhendada aga meie ei taha tema järgi minna. Režekne ümbersõidul keerame teelt maha mingisse hobusekasvatusse kus üritame lapsele süüa anda. No ei söö ja kõik! Vähemalt saan lapsele hobust tutvustada ja see meeldin talle väga, eriti siis kui hobune heinarullist kuiva heina krabas ja krõmpsutades mälus.
Preili. Preili on tegelikult nagu mingi väike hajuküla Majad on kõik madalad ja kesklinn on kummaliselt lage. Meie üllatus on suur kui jõuame Preilis külalistemaja juurde.
Pie Plica (Plica juures). Meid võtab vastu uhke hooviga ilus maja. Majast astub välja hallipäine ja hallihabemene lühike, tundub et juudist, vana mees. Ajab käe pikalt välja ja ütleb vene keeles: „Tere tulemast Jüri!“ Taat juhatab meid kenasti majja ja on abis ka asjade tassimisel. Siinse külalistemaja toad on kõik katusealused, akendega katuse peale. Tuba on suur ja avar, jääme igati rahule. Üks ainus suur probleem oli: voodikarkass nagises ja ragises iga pisimagi liigutuse peale!
Kõhud olid tühjad, seega otsustasime mõne pubi leida. Kesklinna jalutasime läbi – ei ole siin ühtegi kohta. Ühe kohaliku käestki küsisime, see suunas meid küll, aga too asi oli kinni. Ega jäänud muud üle kui poest läbi käia ja söögipoolist otsida. Et juba linna peal olime ja kell palju ei olnud, siis mõtlesime et käime läbi siinsest kohustuslikust kohast. Puhusime GPSile elu sisse ja see suunas meid peaaegu õigesse kohta.
Kadi nukkude kuningriigi pool-eksponaadigaNukkude kuningriik. Olime küll õige tänava peal, aga kuningriik on tänavalt pisut eemal ja viidad sinna on arusaamatus keeles ja kehvasti märgitud. Igatahes näeme eemal mingit plankaeda mille suunas mingi viit näitab, otsustame järele kaeda. Näed, ongi õige koht.
Jalutame aiast sisse. Aia ühes servas on lossimaketid ja õuel patseerib kümmekond inimest kes on uhketes vanaaegsetes kleitides ja teevad üksteisest pilte. Astuma majakesse sisse. Meile tehakse kiire tuur olemasolevate nukkude kohta ja räägitakse ka nende loojast. Edasi juba patseerime ise ja teeme ka hunniku pilte. Nukud vaadatud, vaatame uhkeis rõivais inimesi, teeme ka nendest paar pilti, anname ühele Kadigi sülle. Vahva!
PS neid kleite saab seal laenutada ja siis pilte ise teha. Meie seda ei teadnud ja sellest meile ka midagi ei räägitud, selle avastas Kaja alles kodus kui netist teemat uuris. Kaja oleks väga tahtnud neid kleite seal proovida
Preili kunagine mõis või lossKuningriigi kohta veel nii palju et kõik need kleidid ja nukud teeb üks inimene. Ja võib öelda et tal on silma ja kätt! Nukke saab tellida ka oma näoga, teeb suisa pildi järgi, kolme päevaga. Neid nukke seal on üle kolmesaja, nagu kleitegi, nii et on mida vaadata ja proovida.
Peale kuningriiki jalutasime arvatavasti linnavalitsuse hoone väljakule. Siin istus toolidel päikest nautides mitmeid pensionäre, niiöelda liitusime nendega. Sõime kõhud täis ja mõtlesime mis edasi teha.
Eemale jäi park, tundusid sellised suured ja vanad puud, nagu mõisapark oleks. Võõrastemajas oli seintel mitmeid pilte lossist ja muudest müüridest, seega otsustasime selle pargi järele uurida. Ja nii oligi. Kõigepealt leidsime mingid uhked müürid tiigikeste kaldalt ja edasi minnes leidsime ka pisut lagunenud ja maha jäetud mõisahoone. Liigu ringi ja näed rohkem
Päev vajus õhtusse, seega kõndisime võõrastemajja tagasi. Laps hakkas jälle pead sügama kui uni peale kippus. Paistab et kas siis ei saanud eelmisest korrast pea korralikult puhtaks või mis, igatahes käisime lapsega pesus ja kreemitasime pead korralikult. Toimis! Laps jäi sellest palju rahulikumaks ja saime ka ise magama minna.


Esmaspäev. Ilmateadet nägin, Eestis lubab 30, meil õnneks ainult 23 kraadi sooja Ega palavusega hea reisida ei ole.
Eelmine päev sai taadiga kokku räägitud et me sööme hommikusöögiks tema juures pannkooke. Ja nii ka oli. Mõistliku hinnaga saime hommikukõhutäie kätte. Taat rahul, meie rahul. Siis viskasime asjad kokku ja hakkasime edasi liikuma. Taat veel uksel võttis Kadi sülle ja ütles et ootab juba tükk aega kuna tütar lapsi tootma hakkab, tema hirmsasti ootavat. Küsis veel et ega me enda oma ära müüa ei taha
Preilis käisime veel paaris poes et osta Kadile lutipudel. Nimelt Kadi oskas emmel tissi hammustada ja emme arvas seepeale et kõik, tissist aitab, närigu lutipudelit...
Tee Daugavpilsi oli kui kuumaastik. Tegime ka mõned põiked kolgastesse mis aga midagi erilist ei pakkunud.
Nii palju siis Daugavpilsis pildistamisestDaugavpils. Kui kohale jõudsime siis oli näha et ega ka Daugavpilsil meile midagi pakkuda pole. Käisime Rimis, siis tegime kesklinnas kerge tiiru, lõunatasime mingis turulaadses kaubamajas ja kolasime siinsel turul ringi. Väljas hakkas samal ajal sadama. Vihmasajus liikusime auto juurde, panime asjad autosse ja otsustasime et selle linnaga rohkem tutvust ei tee vaid sõidame üle Subate Leedumaale.
Tee Subateni on sama hea kui tee Daugavpilsini. Lipp lipi peal, lapp lapi peal. Kohutav. Nii kui üle piiri saime, olud muutusid. Tee oli ilus ja sile. Sõitsime ühte jutti kuni järgmise asulani kus öömajale pidime jääma.
Rokiškis. GPS juhatas meid ühe suure ja koleda nõukaaegse kivimüraka juurde. Saime esimese ehmatuse osaliseks, et selline siis see meie hotell välja näebki või? Jätsin tüdrukud autosse ja läksin asja uurima. Õnneks oli meie hotell nurga taga ja korralik. Auto juurde läksin siis ütlesin Kajale et meid ootab totaalne peldik, kohe näeb
Rokiškisele iseloomulikud majakesedPagunda hotell. Pagunda on Rokiškise kesklinnast nii kilomeetrikese kaugusel asuv kolmetärnine hotell. Oma olemuselt tundus ta kitsuke, aga uba mille saime oli mõnusalt suur. Esimene tuba mida pakuti oli väiksem, sinna ei mahtunud lapsevoodi ära, seega pakuti suuremat, kolme inimese tuba, hind jäi aga samaks. Ilus tuba, suur lai abieluvoodi, korralik sisustus ja igati puhas. Ainult et, nagu kõigis eelmisteski kohtades, laual on vana tüüpi kineskooptelekas
Siin hotellis pidi ka nett olema. Wifi kaudu ma netti ei saanud, laual oli ka netijuhe, ka siit ei saanud. Rääkisin hotellipidajaga, kõik pidada ikka töötama ja et tehakse kohe ruuterile restart. Tegi jah, aga tolku sellest ei olnud. Üritasin küll neile selgeks teha milles võib tegelikult asi olla aga asja ikka ei saanud. Loobusin.
Jalutame kesklinna. Suur ja avar väljak mille ümber palju madalaid vanaaegseid hooneid, ühel küljel suur kirik, platsil mõned monumendid ja teisel küljel pikk kitsas teerada mis viis mõisahooneni.
Rokiškise mõisRokiškise mõis. Mõisahoone oli koht kuhu pidime tegema kohustusliku käigu. Jalutasimegi sinna.
Pika peene künnitee äärtesse jäävad suured tiigid erinevate mõisakompleksi hoonetega. Tee viib mõisa aia väravateni. Mõisa aias on suur muruplats mida veeristab jalgtee. Otse ette jääb suur mõisahoone ja selle ümber erinevad muud hooned.
Et mõisahoone vajab külastust, suundume kohe sinna. Tassime käru suurest trepist üles et sisse minna. Ukselt aga tuleb tädike vastu, ja kuigi on sulgemiseni poolteist tundi aega, ütleb et täna enam külastada ei saa, tulge homme hommikul. Kahju, see muudab natuke meie homseid plaane aga no elab üle.
Vaatasime ka mõisa taha. Kerge pettumus, tagant oli mõis üsna üheülbaline ja igav. Et me siin rohkem endale tegevust ei leidnud siis mõtlesime kesklinna tagasi minna kirikut vaatama. Enne aga korjasime pisut maasikaid mõisapargist. Laps tegi nende peale toreda näo, kolm tükki sõi isegi ära, aga rohkem ei tahtnud kah, ju olid liiga hapud.
Rokiškise kirik. Tegelikult on siinne vanema linnajao planeering lahe. Kirik on näoga otse mõisahoone peale. Neid eraldab küll üle kilomeetri maad, aga otsesihis on neil vaateväli olemas. Selle sihi peale jääb ka paar mälestusmärki.
Kirik ise on katoliiklik, uhkete puitnikerduste, kipskujude ja sisustusega. Kirikus käis parasjagu ka jumalateenistus. Et ma nende usu kombeid ei tea, siis tegin kirikus kiire ringi ja tehes pilte nii et ma inimeste juurde ei roni. Keegi ei pahandanud kah.
Reisil liigub kell ikka üllatavalt kiiresti. Hotellis all on baar, seal me õhtustasime. Päris mõnus on kui toitlustusasutus on ööbimiskohaga nii lähestikku.