Joomla! Volunteers Portal

Lahkume kodustEelmine aasta käisime Kaidoga Piusas, rongi ja ratastega. Idee, et sellisel kombel suvel kuskil käia hakkas mõlemale väga meeldima. Nii otsustasime ka sel aastal midagi koos ette võtta. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga käisin lõpuks välja idee minna rataste ja rongidega Siguldasse. Ideest sai plaan ja plaanist tegu. Põhiline idee oli siis selline, et rongidega sõidame sinna, ratastega liigume kohapeal, Kaja tuleb Inna ja lastega autoga järele, siis telgime ja järgmisel päeval riburadapidi tagasi. Siis aga hakkas igasugu segavaid asjaolusid ilmnema. Esimene neist oli ilm: jahedad ööd ja sombused ilmad. Inna hõikas juba nädal enne minekut, et tema ei hakka tulema. Ka Kajale ei meeldinud jahe ilm, ja et me seal mõned aastad tagasi koos käisime, siis teda nagu enam ei tõmmanud ka, pealegi ei saa ta pooli asju väga kaasa teha. Tegime siis plaani pisut ringi, et ei telgi, vaid otsime öömaja.

Retro-rongisLäks siis lõpuks nii, et laupäeva hommikul kell kümme läksime Filosoofist liikvele: Piret, Lille, Kaido ja mina. Rattad kõigil kenasti korras ja kõigil omad asjad seljakotiga kaasas. Raudteejaama jõudsime üsna vara. Siin oli lõpuks päris palju rahvast ja üsna kõrge protsent just ratastega. Vaatasime ja imestasime, aga mingil veidral kombel mahtusime kõik rongile
Rongis istusime algselt eraldi, mina Lillega ja Kaido Piretiga – lihtsalt kohti eriti polnud. Elvast saati aga saime istuda koos neljases tooliboksis. Nautisime uut rongi ja kuulasime ühe alkoholilembese tüübi maraton-telefonivestlusi ja muudki iba. Iba ajas lõpuks koledalt üle, aga õnneks tuli varsti Valga ja me ei pidanud seda jama enam kannatama...
Valgas läks asi kiirelt. Ühest uksest välja ja teisest sisse – olimegi nõukaaegses vagunis Siia oli jõudnud üks suur eestlastest seltskond endid juba kenasti sisse seada ja mahtusime ka meie, kuna siin oli ratastele eraldi parajalt suur ala. Kui rong liikvele läks, avastasin teise seltskonna seest Andrese, ühe vana ühikakaaslase Olin Tartust saati näinud vaeva õllede nelipakiga (sellise papist korviga kus pudelid seest vabalt võetavad on). Heitsin ühe siis Andresele, ühe omale ja ühe Piretile, Kaidol oli omal siider kaasas.
Rongisõit Lätis on kaks korda aeglasem kui meie maal. Aga see-eest rongi vaba õhkkond on seal igati meeldivam kui meil Meie rongides oled kuidagi steriilselt lahterdatud, nii et muu rahvaga sul kuidagi pistmist ei oleks, vanas rongis aga tekib kohe ühtekuuluvustunne Tore oli see, et see teine seltskond läks ka just Siguldasse
Poolel teel hõikas Andres, et kell on sealmaal, et ametlikult on saabunud suvi! Eestlaskond, kuhu ka meie muidugi kuulusime, tähistasid seda aplausi ja huiletega, lätlased aga ei saanud mõmmigi aru Suveks Siguldasse – igatahes!

Siguldas vaateplatvormilSiguldas käisime kohe raudteejaama infopunktis. Võtsime sealt piirkonna kaarti, viskasime kiirpilgu peale (kuna plaan oli ju juba minu poolt paika pandud) ja suundusime ühte juba varemalt teada tuntud kohvikukohta sööma.
Kõhud täis, käisime ka poes. Vaatasime ja uurisime, et mida võiks õhtusöögiks ööbimiskohta kaasa võtta. Piret arvas, et arbuus on hea mõte, Lille toetas mõtet, ja kuigi meil teda kuhugi panna polnud, ostsime ta siiski ära... Keerasime selle kilekotti ja panime minu pakiraamile (teistel ju seda pole). Oleks ma siis teadnud milline kadalipp mind sellega ees ootab...! Kirjutan sellest lõpus.
Ja siis võtsime suuna majutuskoha poole, kuna paluti, et me enne nelja oma toa võtme ära võtaks. Sõitsime kõigepealt seikluspargi juurde vaateplatvormile, uurisime kas seikluspark ka pühapäeval lahti on, ja siis sõitsime köisraudtee putka juurde, et äkki õnnestub ratastega gondlisse saada ja teisele poole orgu mugavalt ära lennata (majutus oli teisel pool orgu). Võta aga näpust: gondlile soovijaid oli palju ja meid rattaga peale ei lubatud. Polnud midagi, tuli siis valida raskem tee
Mööda autoteed mäest alla polnud ju eriline kunst sõita, aga teiselt poolt üles on paras katsumuste tuleproov. Õnneks on teisele nõlvale tehtud kergliiklustee, mis sinka-vonka loogeldes elu palju lihtsamaks tegi. Lille oli veel selline aktiivik, et sõitis terve tee alt üles välja!
Sulandumine interjööriJa olimegi kohal: Krimulda rehabilitatsioonikeskuses mis ka tavalist majutust pakub. Tegemist on suure ja uhke mõisahoonega mis juba üsna nõuka ajast on olnud liigesehädadega laste rehabilitatsioonikeskuseks. Sellega tegeldakse siin tänapäevalgi, lihtsalt mitte suvel.
Täitsime siin vajalikud paberid, käisime eraldi hoones olevas pubis hommikusööki broneerimas ja saime oma tuppa. Tuba ehmatas meid algselt pisut päris ära. Kogu olemine oli üsna haigla sarnane ja tekkis kerge vastikustunne (kellele haiglad ikka meeldivad). Aga õnneks saime sellest hiljem üle – oli meil ju lihtsalt öömaja vaja, sooja ja kuiva koos magamisasemega

Mõisahoone-rehabilitatsioonikeskus-öömajaJa siis algas nüüd see puhkamise osa Täna oli plaanis külastada Turaida keskaegset lossi ja lätlaste üsna püha ning rituaalset üritust XXX-ehk loe sealt sealsamas Turaida lossi maaaladel. Teed oli sinna kolm kilomeetrit, seda ühe mõnusa languse ja tõusuga, aga pooltki mitte nii suurega kui Turaida ja Sigulda vahel
Turaidas aga oli nii, et päris igale poole lossis enam minna ei saanud, aga torni sai külastada küll. Tuterdasime seal alguses ringi, külastasime müügikohta ja alles siis võtsime suuna torni.
Tornis oli ilgelt lahe Vaatasime kuidas vihmapilv ühelt poolt torni möödus, siis vahtisime vikerkaart, nägime ära ka benji hüppe köisraudtee gondlist, saime ronida torni sarikate vahel ja üldse lihtsalt olla. Seda kõike osalt ka sellepärast, et olime mõnda aega torni tipus vaid meie Hiljem käisime ka all mõnda ruumi vaatamas ja ronisime omaalgatuslikult müüridelgi. See viimane aga lõpetati kiirelt ära – tuldi meid korrale kutsuma
Ja siis läksime uudistama mis need lätlased siia kokku kogunenud on. Neil algas üritus juba seitsmest ja pidi käima öösel viieni! Isegi eeskava oli, et kuna midagi tehakse ja mis põlema pannakse. Käisime ja jalutasime ringi. Et naised siin endile pärgasid tegid, ronisid ka Lille ja Piret kõrgema heina sisse endale pärjamaterjali korjama. Meie Kaidoga aga vahtisime niisama ringi kuniks üks Eesti päritoluga mees meiega rääkima hakkas ja meid pisut käimasoleva ürituse osas valgustas. Et aga sellegipoolest kippus igav olema ja kesvamärjuke läbi oli, otsustasime Kaidoga ühikast (öömaja-mõisast) läbi käia ja õhtusöögimaterjali siia tuua. Seega sõitsime tagasi. Vahtisin pilvi ja tähendasin, et võime varsti vihma saada. Sellegipoolest käisime ühikas ära ja naasime söögipoolisega.
Ronimine mitte lubatud alalSiin oli siis nüüd juba üks lõke läidetud ja rahvas huilgas ühte ja seda sama pidevalt ja jätkuvalt (üsna tüütu). Ja siis ei läinudki enam palju aega kui ka sadama hakkas. Ja sadas lõpuks ikka kohe korralikult. Piretil oli ettenägelikult vihmakeep, meil ülejäänutel aga mitte midagi. Rahvas hakkas kõik kuhugi ära voorima ja sama tegime ka meie. Võtsime oma rattad ja ootasime varju all kuna vihm pisutki taandub. Ehk oma pool tundi ootasime ja siis jäi sadu üldse järele. Kasutasime selle kiiresti ühikasse jõudmiseks. Õnneks saime üsna kuiva nahaga.
Üritasime Kaidoga vaadata pisut jalkamängu telest, Piret tegi kõigile teed ja siis keerasime kõik põhku, kuulates kuidas akna taga jälle vihma pladistas. Pärjaneiud-eestlased

Gutmani koobasKuigi võõrustaja meile võtit üle andes rääkis majas elavast Valgest Daamist, meid öösel vist mitte keegi ei seganud. Kõik magasid väga hästi ja öö oli rahulik. Käisime dušši all, korjasime asjad kokku ja läksime hommikust sööma.
Taldrikud meid juba ootasid. Lauale oli pandid iga inimese jaoks kaks sooja grillvorstikest, üks keedumuna, tükike võid, pisut hommikuhelbeid ja piim neile ning POOL!!! viilu leiba. Juurde sai kas kohvi või tee, kuidas keegi soovis. Ehk siis nelja euro eest ei saanud me suurt midagi, ma ütleks.
Ja nüüd algas tutvusring mis meid viis just teisele, Siguldapoolsele nõlvale. Sõitsime tuttavat kergliiklusteedpidi alla ja vaatasime üle Gutmani koopa. Siin osteti Lille reklaami peale ka vahvleid ja kiiguti. Siis läksime ja vaatasime ka müügiputkad üle, kust igaüks sai midagi ka endale kaasa osta
Edasi oli plaan minna sõitma kelgiga mis mööda toru liigub. Lootsime, et ei pea mäkke ise sõitma, vaid et äkki saab tõstukiga üles. Seega sõitsime seikluspargi alumise parkla juurde (siin on ka ujumiskoht jõe ääres). Meie suureks rõõmuks saimegi siin rattad tõstukite peale ja sõitsimegi üles. Panime rattad ära kinni ning kasutasime võimalust alla kelgutada. Piret tuiskas esimesena nii, et ei vaadanud fotoka poolegi, Lille tuiskas talle järele, siis mina ja lõpuks ka Kaido. Kõik jäid atraktsiooniga väga rahule Et aega meil palju polnud, siis seiklusparki puude otsa ronima me seekord ei läinud. Võtsime suuna köisraudtee juurde, kuna kui me siin juba oleme, siis ikka sõidaks ka.
Kepikeste ja varjukeste kaisusKöisraudtee hinnaks on neli eurot üks suund. Üsna kirves, aga ikkagi läksime ja sõitsime edasi-tagasi ära. See atraktsioon suurt elamust ja adrenaliini küll ei pakkunud, aga linnuke saime kirja
Edasi käisime vaatamas Sigulda uut lossi ja selle taga olevat Sigulda keskaegset linnust. Loss oli nagu loss ikka, üsna põnev ja kena, aga sinna sisse ei saanud. Kui alguses tekkis tunne, et linnusesse minna ei viitsigi, siis tema odav pilet ajendas meid ikkagi asja uurima ja lõppkokkuvõttes oli see igati õige mõte. Siin oli üks ruum kus olid mitmed sõjapidamisriistad ja riietus mida võis selga panna. Tegime siis hunniku toredaid kaadreid ja vaatasime ringi ka mujal siinsetel aladel. Siin oli ka torn, mille tipust sai imetleda nii Turaida lossi kui Krimulda mõisa
Kell surus aga peale ja aeg oli midagi hamba alla vaadata. Võtsime suuna eilse toiduasutuse suunas, aga poolel teel avastasime pitseeria ja suundusime hoopis sinna. Pitsa aga ei tulnud ja ei tulnud, lõpuks siis pidime nad hoopis kaasa võtma, et rongile jõuda.

SeadRaudteejaamas käisin sees uurimas, mitmendale perroonile meie rong saabub. Et minul ja Lillel oli sularaha otsas (rongis saab vaid sularahaga maksta), siis avastasin, et kassast saab ka pileteid osta. Ehk kui ma vaksalist väljusin, olid meil kõigil piletid juba olemas
Rong saabus mõneminutilise hilinemisega. Võtsime kohe otsmise vaguni kus tavaliselt on rataste koht. Selles rongis aga seda polnud ja nii mitmedki rattad olid suisa vahekäigus. Meil oli kohe tükk tegemist, et oma ratastele ja endile kohad leida. Olud olid kitsad ja esialgu üsna ebamugavad. Kui lõpuks Cesises osa rahvast ratastega maha läks, saime alles kõik kenasti istuma, rattad pisut paremini panna ja oma pitsasid sööma hakata.
Valga vaksalisse jõudes olime ainsad eestlased vagunis. Tartu rong oli juba ees, tegime kiire ümberistumise ja saime head kohad nii ratastele kui ka endile. Nautisime tagasiteed, ajasime juttu ja tõdesime aknast vihmasadu vaadates (algas juba Cesise kandis), et ilmaga meil kokkuvõttes vedas.

Veel retrotARBUUS. Siguldas kohe alguses ostetud arbuus ratsutas minu ratta pakiraamil mitmeid kilomeetreid, segades mul korralikult rattaga sõitmist. Iga suurem jõnks kukutas ta klambri vahelt välja ja ma pidin jälle seisma jääma, et seda tagasi panna. Kui ühikasse jõudsime, panin ta kotiga nurka ja mina teda enam näha ei tahtnud.
Kui õhtul Turaidast Kaidoga ühikasse söögi järele tulime, otsustasime seda mitte kaasa võtta – pärast käed kleepuvad ja pole kuskil pesta ega midagi.
Hommikuks oli hommikusöök, ja kuigi mina olin nõus arbuusi maha jätma, arvasid teised, et see pole hea mõte. Taaskord panime selle minu ratta peale, aga seekord kinnitasime pisut paremini. Seikluspargis, kui ratas tõstuki külge pandi, sai arbuus hea obaduse ja kui ma teda üleval kohendasin, oli pakiraami klamber läbistanud koore :P Mul oli kama kaks, kohendasin ja panin asja tagasi paika.
Kui rattaga rongile ronisime, oli klamber taaskord arbuusi sees. Nägin kurja vaeva, et seda lahti saada. Kilekott ujus mahlast, viskasin koti rataste alla ja sajatasin, et mina seda kotti rohkem ei puutu ja mind ei huvita tema tulevik. Tulevik aga huvitas Kaidot ja Piretit, nad võtsid ta teise rongigi kaas aja viisid pärast kodu.
Pildid Siguldas käimisest SEAL ja kaart siin all:

EU mingi veidra direktiivi tõttu peab olema kasutajal võimalus küpsiste lubamiseks kodulehel. Teadmiseks, et mingit ohtu need sulle minu lehel ei tekita. To find out more about the cookies we use and how to delete them, see our privacy policy.

  I accept cookies from this site.
EU Cookie Directive plugin by www.channeldigital.co.uk