Joomla! Volunteers Portal

SauleHotelliveeb.ee kaudu avastasin toreda romantikpaketi Lätimaal Dikli mõisahotellis. Otsustasime pakkumise vastu võtta ja paigutaa ta pulma-aastapäeva raamidesse ja puhkuse algusesse.
Teele asusime Tõrvast. Kadi jätsime vanaemade hoolde ja ise põrutasime üle Valga Lätimaale. Esimese peatuse tegime sellises kolkas nagu Saule. Olen kindel, et enamusele ei ütle see koht midagi. Mina aga olen saatuse tahtel siinse raudteejaama peldik-abihoone Saule raudteejaama abihooned külje all telkinud ja öösel-varahommikul rongimürinat nautinud Ega siin suurt midagi muutunud polnudki, põõsad ja puud olid vaid kõrgemaks kasvanud.
Järgmine koht mida ma Kajale näitasin, oli Seda. Seda See on igati korralik Stalini ajal ehitatud kolgas. Maju, suuri kiviseid ja kindlaid kolakaid on siin palju ja nende tänavate planeering on nauditav, aga kolgas on ta ikkagi. Ma ei tea millega siin inimesed tegelevad, aga oli ka mõni päris tühi majakolakas. Linna südames on ringtee mille laiust võiks kümne kõrvuti oleva sõiduautoga võrrelda küll. Tegelikult võiks sellest kohast pikalt rääkida ja ikkagi ei saaks te õiget pilti, minge vaadake ta ise üle, soovitan.
Strenci ja Seda vahel asuv tootmisalaSedast Strenci peale sõitsime teist teedpidi mis kulges raudteega paralleelselt ja mille äärde jäi ka ehitis kus kitsarööpmelist raudteedpidi sõidavad vagunid estakaadile ja siis neid arvatavasti turvast kas tühjaks või täis laetakse. Paras vaatamisväärsus minu arust.
Strencis käisime Gauja jõge ja silda kaemas. Gauja jõe sild Strencis Huvitav sild, osa on puitlaudisega kaetud ja osa munakividega. Siiasamasse jääb ka väike liivane rannajoon, aga seda me täna ei külastanud. Kui Sedas juba elu käis, siis Strenci oli veel suhteliselt vaikne ja unes linnake.
Valmiera külje all külastasime Valmiermuizat. Valmiermuiza mõisahooned Siinsed võimsad maakivihooned on tõeline tunnustus kunagisest väga suurest ja rikkast mõisaansamblist. Kahjuks on hävinenud mõisa peahoone ise.
Külastasime ka Valmierat. Lootsime siin leida mõnd suurt kaubanduskeskust ja lõpuks ka mingi pisema leidsime. Kahjuks töötas ainult toidukauplus. Jaanipäev on lätlastel palju suurem püha kui meil, siin on see pidupäev isegi kaubanduses töötavatel inimestel. Isegi autod on neil kohati lehtpuu okstega üles löödud. Ja ma ei räägi lugematutest aiapidudest mida teel nägime.
Kaader LizdenistValmieras panime üles GPS'i ja hakkasime mõisa poole liikuma. Algselt tundus küll imelik millisele teele meid suunati, aga usaldasime siiski tehnilist vidinat. Kaja vaatas kaarti ja otsustasime külastada Lizdeni mõisat. Siis, visates ka ise pilgu kaardile, hakkas mulle tunduma, et midagi on ikka mäda. Ei saanud me aru kuhu meid GPS viia tahab, viskasime selle nurka ja edasi sõitsime nii nagu aastasadu seda tehtud on – kaarti järgi
Valisime kohe kõige otsema tee, olgugi et see enamuses kruusatee oli. Siin liikusid vahedega vihmapilved ja teed seega ei tolmanud. Ühe peatuse tegime ka, kunagise vesiveski Nimetu vesiveski Dikli lähistel juures mis tundus kunagi olevat tõsine maakivihoone millest praeguseks kahjuks ainult müürid järel on...
Diklisse jõudsime kolme paiku. Ainsa tee mõisaaladele leidsime peaväravast kus kahte lehte mõisaparki külastavad inimesed laiali vajusid Sõitsime mõisa peahoone kõrvale parkimisplatsile ja vajusime peauksest sisse.
Dikli mõisahotellFuajee võttis meid vastu tõelise mõisamiljööga Fuajee, mõnus pehmus vajus südamesse. Kiired tervitused, paberimäärimine ja lõbusad töötajad. Portjee pakkus oma teenuseid üsna usinalt, aga otsustasin meie kohvrikese ikka ise autost ära tuua ja tuppa vedada.
Tuba asus teisel korrusel. See oli avar, suure voodiga, plasmatelekaga ja vanaaegse mööbliga ning kenasti disainitud. Kahjuks unustasin ma toast pilte teha. Vannituba oli samamoodi suur ja avar ja vannigi mahtus kenasti ka kahekesi...
Peale mõningast puhkust läksime vannimõnusid nautima. Selleks tarbeks toodi meile terve potitäis mingit männilõhnalist vanniõli. Kajale aga see lõhn üldse ei meeldinud, seega jäi see nurka seisma Panime läpaka nurka muusikat tegime ja nautisime lihtsalt olemist. Olelemise vahepeal käis tervest elamisest vool ära Aga ega meil seda väga vaja polnudki.
Hiljem käisime kõrtsihoones Kõrtsihoone mõisa südames õhtusöögil. Tegime oma valiku ja jäime ootele. Ooteaeg oli lõpuks poolteist tundi kuna elektri ära käimine oli siin midagi korraldanud ja sellest kõigi söögid viibisid. Kui pikk ooteaeg välja arvata, siis söögid olid head, kohe väga head, jäime igati rahule.
Peale õhtusööki lasime endale ära teha ringkäigu hotellis Söögituba Üks paljudest kenadest ahjudest Mõisaproua teetuba. Kogu esimese korruse ruumid sai läbi käidud ja ahhetatud, teisel korrusel olid aga enamasti hotellitoad. Ja siis käisime ka mõisaaias jalutamas. Et Kaja jalanõud kippusid ebamugavad olema, siis Dikli peal käisin ringikese üksi. Vahva madal vanaaegne linnake koos veetammi, veski ja puunikerdusi täis oruga Puunikerdused. Igati meeldiv asula.
Öö kulges viperusteta. Kajal vist oli natuke liiga palav, aga magada saime mõlemad.
Hommikusöök toodi tuppa, see käis paketi sisse. Uksel käis koputus ja hõikasin siis teenindajad sisse. Neid tuli suisa neli tükki ja kõigil olid kandikud käes Tegelikult oleks võinud neil serveerimislaud olla, oleksid selle üle ukse veeretanud ja ise kohe plehku pannud. Aga polnud midagi, delegatsioon asetas asjad lauale ja soovis kena hommikusööki.
Hommikusöök oli taaskord imehea. Tellisime erinevaid asju ja üht teist oli ka tellimuseväliselt kaasa pandud. Ei, müts maha, söögid on siin tasemel!
Ja nii hakkaski meie siin olemine vaikselt läbi saama. Panime asjad kokku ja arutlesime pisut tagasitee maršruudi osas. Hotelli kohta ütlen, et see on hubane ja mõnus koht peatumiseks, soovitan soojalt.
Burtnieku mõisahooneDiklist võtsime suuna Burtnieki peale. Seal on taaskord uhke mõis koos suure pargi ja põnevate vanade hoonetega. Mõis asub suure järve kaldal, aga mõisa peahoone terrass on aia poole. Trrass on päris muljetavaldav Burtnieki mõisa terrass, puust ja igavesti ilus asi Burtniekis oli ka mingi vaatetorn Vaatetorn, nimetasime selle raketiks tema välimuse tõttu Et me teed selleni ei leidnud, siis suure palavuse tõttu üle heinamaa sinna ka minema ei hakanud.
Renceni kandis nägime huvitavat kirikut Põnev kirik (või hoopis kabel) – punasest tellisest plekiga kaetud omalaadset ehitist. Rencenis sees aga uudistasin mingit põnevat sammastega maja Maja Rencenis.
Olerus külastasime taaskord mõisat Oleru mõis. Peahoone oli rekonstrueerimisel, tundus nagu see hoone oleks põleda saanud. Igatahes ukseesine oli seal päris uus ja uhke.
Otseteelt tegime põike Nauksenisse. Siinne mõisa peahoone Naukseni mõis on vist riigi käsutuse, ilus, korras ja kaunis vaadata. Ka maakivist kõrvalhoone Kõrvalhoone on mingi institutsiooni käsutuses: aknad on trellitatud, maja teisele poole on kõrge traataiaga eraldatud õueke kus küll kedagi hetkel ei liikunud. Ei tahagi teada mis asutusega tegu oli...
Erini mõisRujiena on miski laialivalguv linnake koledate nõukaaegsete suurmajadega. Noh, on ka armsaid väikseid vanaaegseid maju, aga häirivaks jäid just suured majad. Rujiena külje all Erinis külastasime ka uhket puidust kahekordset mõisahoonet. Minu jaoks üks kenamaid ja armsamaid mõisakesi üldse. Vaat sellise maja üle oleks kindlasti ülimalt uhke vend eriti kui asi korda teha. Vaadake pilte kui ise ei usu.
Ja siis käisime Rujiena lähedal sellises kolkas nagu Dikeri. Siin on ka kunagi mõis olnud aga see on korralikult ümber ehitatud koolimajaks Dikeri koolimaja-mõis. Ühe uudishimuliku õpetaja tõttu tehti meile ka ringkäik majas ja veel nii põhjalik, et lausa lust oli seal ringi käia. Tundub, et koolil on mingi kunstiline kallak kuna igasuguses tehnikas töid oli nii väljanäitusel pööningul Näitus pööningul kui vahe- ja klassiruumides. See koolimaja jäi ka viimaseks peatuspunktiks me teel. Siit edasi kulgesime üle Lilli piiriületuskoha Karksi peale ja sealt Tõrva, nautides hoovihmapilvede vaatemängu koos sadudega. Lahe reisike oli! Pilte näeb SEALT.