Joomla! Volunteers Portal

Inna ja Kaja paadiga kuivalPühapäevane sibularalli idee kasvas ümber tundmatu paigaga tutvumiseks. Et ka see paik jäi Peipsi külje alla siis lootsin sibularallit sealt leida. Niisiis käisime põhjapoolseimas punktis allpool Emajõe suubumist Peipsisse. Hüppasime Kajaga poest läbi, ostsime teele saiakesi ja joogipoolist sest teadupärast läheb reisil kõht tühjaks. Võtsime peale Inna ja suundusime Räpina poole.
Edasine tee kulges Võnnu, Lääniste, peale Läänistet keerasime Kõnnu peale. Sealkandis tegime esimese peatuse – õunapeatuse. Nimelt kasvas tee läheduses paar õunapuud ja proovisime ära mis neil pakkuda oli, korjasime mõned kodugi. Edasi Sakist keerasime Parapalu peale. Kuskil selle tee poole peal tegime metsavahelise peatuse - mets tundus kukeseentele sobilik olevat Kukeseentest aga polnud halli raasugi. Inna ja Kaja komistasid hoopis tõmmuriisikate (põdramokad, seaseened) peale. Nendest korjasime suure kilekoti peaaegu täis! Siit edasi suundusime Pedaspää peale. Teel jäi kohe tee äärde suur soo kus palju rahvast kuremarjul (jõhvikal) oli. Tee ja soo vahele jäi vett täis kraav, nii et meie sinna minna ei üritanud.
Mina kuival, paaditaPedaspääl aga lõppes tee ära ja järvest lahutasid meid eramajad. Luurasime natuke kaarti ja sealt paistis et Meerapalu pealt peaks järveni ka ulatuma. Keerutasime mis me keerutasime aga leidsime väljapääsu järvele. Juhatati kenasti kohalike poolt kohe randa, ilusale liivarannale, mine või ujuma. Rand oli täis teokarpe, massiliselt kohe, aja või kopaga kokku. Inna võttiski kotikesetäie potilillede ümber panemiseks. Kaua me seda ilu ei nautinud, oli tuuuuuuuline ja külm. Naasnud auto juurde hakkasime keha kinnitama. Üks mees sõitis rattaga mööda, vaatan teda, tema vahib mind ja siis äkki tundsin ära – töö juurest tordiosakonnast Jaan! Et oleme koos palju pidanud bussiga sõitma siis teame üksteist üsna hästi. Jaan oli ülirõõmus ja väga elevil et ma sellise koha üles leidsin (tema sõnad). Rääkisin et näed, tegime jah ühe ringi siiakanti, a siin näed sibulaid ei kasvatatagi Selle peale aga Jaan ütles et ma ootaks natuke, tema käib korra ära. Käiski, kadus oma rattaga põõsaste taha tänavale. Kaua ootama ei pidanud, tuli tagasi, suitsukala käes, pirakas selline :P Soovis meile head maitsmist ja rahulikku tagasiteed ning kadus oma asjatoimetuste kallale. Tõsine rõõm oli minupoolnegi, ei mitte ainult kala pärast, vaid et maailma äärel nii tuttavat inimest võis kohata.
Ussipuu rannasMeerapalust võtsime suuna Mehikoorma peale. Vahtisin seal kirikust järele jäänud torniosa ja jalutasime ka rannas piiripunkti läheduses. No oli ikka tuuline ja külm krt! Kaua me siin ei olnud, sõitsime Rasina peale et sealset mõisahoonet külastada.
Rasinas olles pettusime tõsiselt – mõisahoonet polnud, oli miski majajublakas, arvatavasti mingi abihoone. Pargiosa oma suurte puudega mõjus küll kui kunagine mõisakoht.
Rasina jäigi viimaseks peatuspunktiks. Siit sõitsime jällegi Võnnu peale ja sealt edasi Tartusse. Sügisene pisireisike tehtud!