Joomla! Volunteers Portal

Võtan Pitsu ja sõidan Pitsundasse
Eestimaa saatus ei puutu minusse

Start rongisTegin Kaidole ettepaneku minna masendust loodusesse maha laadima ja seda nii, et sõidame rongiga Piusasse, sealt ratastega üle Obinitsa Piusa Ürgoru Puhkemajja (edaspidi PÜP), veetes seal öö ja siis sama rada tagasi. Kaido luges mu ettepaneku läbi ja oli ilma eriliste küsimusteta nõus.
Nii me siis võtsime neljapäevasel päeval (29.08.2013) oma asjad, saime Filosoofis kokku, tegime tiiru Konsumisse ja maandusime rongile.
Ülal pilve peal Jumal kratsib oma haiget pead.
Avab oma esimese hommikuse õlle kell üksteist.

Meenusid need sõnad kui õlled avasime Me küll avasime natuke enne ühtteist, aga siiski :P Ja siis lasime endist ka pildi teha, mille kohe FB'sse üles laadisime – teistele kadestamiseks. Ja siis hakkasime ennustama kes on esimesed laikijad – panime täiega mööda...
Rongisõit oli pooleteisetunnine. Inimesi oli sõitmas vähe (vähemalt meie vagunis) ja ratastega olime ainult meie +1. Vahepeal viskasime isegi siruli ja Kaidol õnnestus ka magada.
Lauluimä oli ka kodusLõunaks saime Piusasse. Vaatasime siinse kaubanduse üle, aga ma ei leidnud midagi mida lapsele ja naisele meeneks viia... Ja siis otsustasime, et võtame suuna kohe ööbimiskoha poole, et ei hakka täna siin liivase maastiku vahel ringi ronima, ronime homme, kuna siis on enne rongi rohkem aega.
Kes on käinud, siis teab, et esimene kilomeeter Piusast Obinitsasse on üks „KERGE“ tõusuke Mul oli küll hing nööriga kaelas, aga päris seisma jäämist puhkamiseks ei vajanud. Ja siis veel miski kolm kilti ja olime Obinitsas. Halas Kunn oli kinni ja infotahvli järgi me helistama kuhugi ei hakanud, polnud nii suurt soovi näitust kaeda Siin aga on hoovi peal National Geographicu aken, vaat siin tegime taaskord pildikesed ära. Ja siis, mul oli meeles, et siin asulas pidi Lauluimä olema, aga selle otsimisega läks natuke aega ja ma jõudsin juba kahtlema hakata, et see kuskil mujal oli Igatahes oli see siin ja käisime tal külas. Ja siis käisime ka seal all järve ääres, Kaido käis seal isegi ujumas.
Ja siis tagasi mäkke sõit Obinitsasse. Leidsin eeltööd tehes netist, et Obinitsas on üks tore söögikoht Taarka Tare ja võtsime selle plaani ära maitsta Pererahvast küll kohal ei olnud, aga üks asemik oli valmis meid igati teenindama. Et suurt sööki nagu kumbki ei tahtnud, siis üks kohvi ja pannkook meega sobisid imehästi.
Taarka Tare õuealaMa pole veel maininudki, et ilm oli lihtsalt suurepärane! Päike paistis, pilvi peaaegu et polnud ja puhus kerge tuuleke. Siin, Taarka Tares, on taluõu selline mõnusalt piiratud ala: ühelt poolt suured puud, teiselt kõrged väravad puukuuriga, kolmandalt poolt talu ise ja selle vastas veel miski aidahoone vms. Siin oli hiiglama mõnus päikese käes peesitada, oodata pannkooki, visata särk seljast ja vaadata kuidas viis-kuus kassi(-poega) omavahel talutrepil mängisid. Ma ei oska seda õndsust, mis siin tekkis, sõnadesse panna, aga see pilt on ikka veel silme ees ja see on just see mida ma oma elultki ootan, aga mis kohe kuidagi tulla ei taha ja ma pole enam kindelgi kas üldse kunagi tuleb! Aga OK, ärme minna liiga maaliliseks.
Peale maitsvat lõunasööki võtsimegi suuna PÜP'i. Kaarti mul kaasas ei olnud, toetusin oma mälu peale mis mind geograafilises mõttes väga alt vedanud ei ole. Pealegi, kui olekski eksinud, siis oleks telefonist üle vaadanud Aga eksida siin ei antudki võimalust, igal teeotsal on viidad kenasti olemas.
Mööda vahelduvat maastikku, ajades juttu ja nautides ilma ning maid, jõudsime sihtpunkti kohale. Siin, PÜP'is, on kõik sama ilus nagu varemadki käidud korrad. Siin võiks rohkemgi käia kui see liiga kulukas ei oleks, nimelt on siinsed kahesed toad 50 EUR, mis on ju tegelikult ikka üsna krõbe hind. Aga see selleks, neljakesi tulles on tark võtta majake Igatahes, saime oma toa kätte ja panime asjad ära.
Mina, vein ja praeleivakesedEt õhtu oli veel noor, siis mängisime kahekesi võrku ja loopisime petangi, seda kõike seni kuni kõht hellaks läks. Ja siis algas siinse osa teine vaatlus: kalapüük Ja see oli omapärane mõnitustelaine... Nimelt kalad ei tahtnud ei saiakuuli ega vihmaussi. Nad lihtsalt tulid konksuni, selle konksuni mis me neile ise nina alla vedasime, ja siis lihtsalt tonksasid seda ninaga ja panid minema. Ja nii mõnitasid nad meid poolteist tundi! Et asi tundus lootusetu, tõi Kaido toast ära veini, soolaoad ja praeleivakesed... Helistasin juba Kajalegi, et olen nii si** mees, et ei suuda peret üleval hoida – kalad ainult mõnitavad. Peremees, nähes meie frustratsiooni, koukis välja spinningu. Tegi mulle kiirväljaõppe ja hakkasin siis lanti loopima. Kümmekond viset ja konks jäigi kinni. Kaido jooksis kahvaga ja siis avastasime, et mitte kala pole otsas, vaid lant on põhjas kinni Ma pidin naerust püksi laskma Kõndides tiigi külje peale tuli lant lahti ja sain taas loopima hakata. Nüüd enam nii palju loopima ei pidanud,. Üks loll hakkas ikka külge kah! Tõmbasin ta kalda lähedale ja Kaido tõstis ta kahvaga välja – õhtusöök on olemas. Kohalik tibu tuli vanameestele appi ja koksas kala ära ja viis selle tegemisse. Valisime seekord suitsukala variandi.
Nüüd siis, meel hea et õhtusöök tuleb, otsustasime mõnitavatest kaladest eemale minna ja loopisime petangi kuniks kala valmis sai. Ööbimismaja kõrval on toolid ja lauad, need on täpselt sellise koha peal kuhu õhtupäike mõnusasti peale paistab. Ega siin orus hakkaski juba jahenema ja see oli söömiseks just kõige mõnusam paik üldse.
Kaido üritas kassiga sõprust luua, kass aga ei tahtnudKala söödud, päike oruseljandike taha kadunud, hakkasime otsima muid tegevusi. Ja löö või maha, midagi teha pole. Kaarte kaasas ei ole, lauamänge ei ole, kitarri ka pole ja telekas ei tööta. Ka pererahval polnud meile midagi pakkuda (või ei tahtnud pakkuda). Lõpuks leidsime, et internet levib söömismajast ööbimismaja fuajeesse. Panin siis läpaka üles ja vaatasime Tulnukat youtubest. Ja siis avastasime, et Eesti korvpallimeeskond peab just lahingut, seega võtsime ette ETV online striimi ja vaatasime mängu viimast veerandit. Sai läbi mäng, sai otsa ka läpaka aku. Polnudki muud kui magama keerata.

Voodid olid küll pehmed ja kõik, aga uni oli kuidagi kehv. Mõlemal. Igatahes üles tulime poole kaheksa paiku, et kaheksaks hommikusöögile minna.
Hommikusöök oli igati hea. Kui munapuder hakkas otsa saama, toodi veel pannkoogid millega polnud osanud ette arvestadagi Kõht sai lõppeks ikka väga täis. Ja siis lasime leiba luusse, et tund hiljem saaks Kaido metsade vahele jooksma minna ja mina marju-seeni korjama.
Kaido keerutas kokku üle kümne kilomeetri. Mina samal ajal leidsin null seent ja paar pihutäit pohlamarju – kuidagi kehv saak. Korilus ikka peret ei toida...
Lendav jooksumeesJa siis sai end kasitud, asjad kokku korjatud, pererahvaga sotid selgeks tehtud ja väntasime tagasi Obinitsa poole. Esimesed 2,5 kilomeetrit on ainult tõus, aga see üsna laugelt, seega ei koormanud ta isegi eriti ära. Kuni Obinitsani meil peatuseks põhjust polnud. Ilm oli taaskord väga ilus, isegi vähema tuulega, samas suuremate pilverünkadega.
Obinitsas käisime poes, võtsime söögikraami ja sõitsime Piusasse ära. Piusas pistsime ostetu nahka, vahtisime natuke ringi ja külastasime keskust mida paar aastat tagasi veel polnud. Koobastesse täna ei roninud, polnud nagu viitsimist kah. Et rongini oli veel aega, siis jalutasime metsa all ringi ja külastasime seda mäge koobastega mida pole päris kinni pandud ja millele mööndustega ligi pääseb. Tolle mäe jalamilt saime juurde ka pohlamarju ja sain ka kukeseeni
Kell läks kiirelt. Lõpuks istusime perroonil ja vaatasime kuidas kaugusest rong saabub. Noh, edasi oskate juba ise arvata: istusime rongile ja sõitsime Tartusse. Maha tulime Marja peatuses Aardlas ja sõitsime kodudesse laiali. Tõsiselt, tore reis oli ja soovitan teistelegi. Kes PÜP'ini ei viitsi minna, siis ka Obinitsas olla vanast lasteaiast mingid ööbimiskohad tehtud. Aga, ka telgiga on kindlasti tore! PILDIRIDA.