„...mu varba vahel seisab üks väikene kindral ja hüüab sealt HURRRAAAA!!!...“ No mis ma kostan, hing on kohe energiat täis! Supilinna päevade raames viimase esinejana üles astunud J.M.K.E. ei jäta külmaks, no lihtsalt pole võimalik! Kuigi ma olin peaaegu mitte minemas sellele üritusele, jõudsin kohale ikkagi päris õigeks ajaks, leidsin kohe üles Kaido ja Pireti, ning pidu võiski alata. Kodune pokaal veini, pluss teine pokaali jagu teel kontserdile, andsid üritusele igati õige meki. Seega, kui Villu laval häält tegema hakkas, lõi varvas kohe tantsu, ja sealt edasi levis kõik üle keha ja üle kogu kohal olnud rahva. Ei, igati äge elamus üle pika aja!
Kui Villu lavale ronis, tundus ta purukaine! Aga, oli esinemisel sama hea ja mõjus kui purupurjus esinedes. Kaua tal kaine olla ei lastud, varsti anti rahvasummast J.A.M.A.I.K.A. rumm ja sellega sai Villu kiiresti oma tavapärasesse kontsertesinemise elementi 
Villu võib olla kui purjus tahes, oma osa teeb ta alati ära, varemalt olen teda näinud ka alkoholist maadligi võetuna pilli mängimas ja laulmas. Tasemega vend!
Laulud, mis esitati, olid vanad head palad mida läbivad aegumatud teemad. Suurem osa albumilt Külmale Maale, minu esimene JMKE album üldse. Siiani on meeles kõik sõnad, seega ole see meie jaoks (minu ja Kaido jaoks) ühtlasi paras laulupidu. Rahvamassis oli palju meieealisi ja kõik laulsid kaasa! Ja ei saanud me ka ilma selleta, et ronida päris lava ette metsikusse rahvadžunglisse, et kõikuda koos nendega, et rahmeldada koos nendega, et nügida-tõugata-torkida ja üksteisel seljas elada Oleks te näinud mu kingi peale üritust!
Ma nüüd ei oska öelda kuna punt lõpetas, aga peale esinemist jalutasime läbi kesklinna kodu poole ja kümme minutit enne südaööd tõmbasin endale mõnusasti teki peale ning jäin kergete helide saatel, mis kuulmekäikudes veel ringi uitasid, magama.
