Joomla! Volunteers Portal

Oi, oi, oi, oiiiiii! No  millest ma alustan? Vihma sadas nagu oavarrest, mitte küll kogu aeg, aga aegajalt. Mind see ei seganud. Jõudes esimesena kohale ei hakanud ma kogu fännistaffi korraga vedama vaid tegin kaks jalutusringi. Siis saabus teisigi, esialgu Kuits, siis juba riburadapidi kogu ülejäänud fännisats. Ausalt, täna oli fänne palju, ainult Rainer, Kadio ja Mjaasa olid puudu... Kaido juhtimisel oleks täna VÄGA kõva fännipõrgu saanud teha, aga noh, tuli leppida minuga

Täna oli meil ka uus fänn: Kennet. Kennet on kuueaastane Tammeka noormängija kellele jalgpall meeldib ja kelle emme-issi minu valvsa pilgu all staadioni äärde mängu ilu vaatama tõid. Ütlen etteruttavalt ära, et talle meeldis ja mingit jorinat, et igav või külm vms, ei olnud. Igati tubli poiss!

Okei. Kell sai nii kaugele, et mäng vilistati avatuks ja sõda algas. Mõlemad meeskonnad on üsna noorte mängijatega, seega möllu oli palju, kõik üritasid oma meisterlikku oskust näidata ja kõik andsid endast maksimumi. See tähendab, et pallikaotusi ja võitmisi oli üsna lugematu arv. Andke mulle andeks, aga Narva mängis üldiselt organiseeritumalt. Esimene poolaeg algas nende taktikepi all ja kulges üsna pikalt. See, et me esimese poolaja lõpus eduseisu jõudsime, oli töövõit, mitte juhus. Meie äärepoolik Kapper tegi suurepärast tööd Andersoni löögist millest narvakad grupiviisiliselt mööda lõid. Siinkohal tunnen aga kaasa Andersonile kes tsenderduse välja võitmisega nii palju viga sai, et peale poolaja puhkust juba väljavahetamist vajas.

Räägime mängijatest veel. Teine poolaeg algas ja Andersoni asemel pandi platsile Mõttus. Tipuründaja kaitsja asemel! Ma ei taha kedagi siin maha teha, aga Mõttus ei ole ründaja, ma paneks ta keskele servale mängu looma, aga mitte ründama. Üks löömata värav jääb tema hingele, kus tal oli laialt ruumi ja aega väravavahile koha kätte näitamiseks, aga kus ta hoopis palli väravavahile kaotas... See oli meie viimane parim võimalus.

Eelmises mängus hiilanud Paur ja Laabus täna nii hästi ei hiilanud. Aga eks narvakate oskused olid paremast puust pärnakate omast, ehk siis personaalset oskust triblamises valdasid ka nemad üsna hästi ja oskasid ka mehi paremini lugeda ning palli „varastada”.
Kahjuks ei toonud teravust väljakule ka vahetused Siim ja Tekko. Mäng läks hoopis lahtisemaks ja 83. minutil lõi Ferapontov (kes see veel on?) viigivärava. See värav oli õnnetu, kuna Pechter nagu pallile vastu läks, aga narvakas sai enne pisut palli suunata ja see veeres kerges põrkes väravasse...

Parimad võimalused olid meil just esimesel poolajal kus me saime väravavahiga üks-ühele minna suisa kahel-kolmel korral. Teisel poolajal meil nii palju sedavõrd häid võimalusi ei olnud. Jah, see Mõttuse olukord oli, aga teise värava puudumist ei saa vaid tema õlule panna. Üldises mastaabis oli väga võitluslik ja nauditav mäng. Võrdsed meeskonnad, julgen väita, aga samas julgen väita, et kui narvakad veel mõnda aega kokku mängivad, meil nende vastu enam erilisi šansse ei ole. Aga mine sa tea, jalgpall on niivõrd imeline mäng, et enne lõpuvilet ei ole kohe miski sada protsenti kindel. Täpsustan: erandid kinnitavad reeglit

Kohtunike suunal tahaksin ka pori loopida. Mis kurat te teete, mehed? Narvale oli iga viga kollase kaartiga, vastupidi meile aga hea kui üldse vilistati. Kas see on normaalne? Parim oli olukord kus narvakas end maha viskas, kuigi meie mees oli silmnähtavalt kontaktiolukorrast väljas, ja siis selle tulemusel me kaarti saime. Ma näen viis korda kaugemalt ka olukorda paremini kui kohtunik väljakul, muuseas, me kõik nägime seda olukorda! Ainus olukord kus kohtunik meie poolt oli, oli siis kui narvakas üsna mängu alguses end meie trahvikastis pikali viskas ja siis penalti nõudis – sel korral anti talle kollane. Ferapontov oli too sukelduja...

Lõpptulemus 1:1 on mängupilti vaadates igati aus seis. Esimesel aprillil, nali naljaks, on mäng Floraga, ja ma julgen väita, et favoriiti siin pole. Mõlemal meeskonnal on ühesugused võimalused positiivselt lõpetada. Loodan, et fännidest keegi seal esindatud on, ja mine tea, äkki õnnestub ise ka kohal olla

Mängu oli vaatamas ka r Tammeka pooldaja Contra. Poolajal kadust ta mõneks ajaks ära, aga kui saabus, oli uus laul suul mida siis kohe laial häälel üle väljaku sai esitatud. Lihtsale viisile sai kohe trumm järele toodud ja lõpptulemuses saime endale uue loo Laulu autor vist on teadmata, pidada sajaastane rahvalaul olema, aga meieni toimetas selle Kristiina Ehin läbi Contra. Laulu teistkordsest esitusest võttis juba osa ka Kristiina ise. Vaat sellised toredad lood meie fänniringis täna Laulusõnad ja laul ka helipildis:

tuul mängib tamme okstega
ei jõua tamme liiguta
sest tamme oksad tugevad
ja juured maa sees sügaval
Tam-me-ka!

Mängu väravate kokkuvõtet saate vaadata Facebooki videost.