Joomla! Volunteers Portal

Inimene on oma mõtete ori. Ma ei karda pimedust, aga kui mingid täiesti kontrollimatud mõtted tahavad juhtima hakata, siis teate, juhivadki: igasugu jama võib välja mõelda ja tekibki hirm.

Käisin pööningul, pilkane pimedus, vaid otsmikulamp särab. Ja lükkad pööninguukse lahti, mingid veidrad mõtted üles poonud inimesest hakkavad kummitama. No mida? Miks? Saad siis sellest mõttest mööda, võtad mis vaja, sulged enda järel ust ja siis on mõte sellest kuidas kuri vaim hakkab ust logistama, saad sellest teemast ka lahti ja juba hakkavad kellegi mustad sõrmed ukse vahelt uksest kinni haarama... Põrgusse! Ma kohe pahandasin kõval häälel iseendaga, et kurat, Jüri, rahune maha ja lõpeta iseenda hirmutamine! Kerged judinad üle selja liikusin trepist alla... Napakas.

Ja tuleb tunnistada, et see pole esimene kord. Juba vanasti, kui veel maal sai öid magatud ja öösel oli vaja tualetti minna... Õnneks oli meil see majas, aga enne tualetiruumi oli aken millest oli vaade kaugele üle luha, küll ma sealt kunagi välja vaadata ei tahtnud, et mine tea mis UFOd mulle sealt otsa vaatavad... Lisaks samast ruumist sai ka pööningule, pööninguauk oli aga luugita. Ka sinna üles pimedasse auku ei tahtnud ma kunagi vaadata... Tundub ju veider, aga tegelikult pole :P

Ja üldse olen ma vahepeal mõelnud, et kuigi ma maale elama tahaksin minna, siis ma tõesti ei tea kas mu oma mõtted lasevad mul seal hämaramatel tundidel ikka rahulikult elada või läheb asi veel hullemaks? Na-pa-kas!