Joomla! Volunteers Portal

Esmaspäev. Öö oli enam vähem OK. Kadi paar korda ulgus läbi une ja Miiat ma ei kuulnud üldse. Emme magas hommikul nii rahulikult ja õndsalt, et kuigi me pidime ühe dokumendi digi-allkirjastama, ma teda üles ajama ei hakanud
Laps lasteaeda, ise tööle, kuigi jah, tööpäev on liigagi rahulik. Ootan andmeid, et saaks ühe suure projektiga edasi minna. Tulekahjusid õnneks ei ole ja pisikesed asjad ning rutiinsed asjad saavad kiirelt tehtud.
Lõunaks saabuvad andmed ja hakkan usinasti nendega majandama. Nüüd on tegemist nii et lase aga ajul huugata :P
Kui kõik magama jäävad, ei tule mul veel und. Mõtted liiguvad paremalt vasakule ja ülevalt alla, vastupidi ka. Ja siis turgatab mõte kunagisest majaostu teemast. Äkki lahvatab kaminas leek põlema! Jah, tegime enne kaminat, aga kõik oli justkui juba ära põlenud... Huvitav, on see nüüd mingi enne? On, on – võib ju mõelda nii, tekitada endas meeldivaid mõtteid?

Õhtune kodune pildikeTeisipäev. Öö oli rahutu, ise ka ei tea miks. Kui hommikutoimetustega tegelesin, tuli äkki meelde, et päkapikk pole Kadil veel käinud! Tuiskasin siis varakambri kallale, haarasin lego-karbi ja viisin sussi sisse ära. Siis hakkasin muidugi last äratama. Aga tema üles tulla ei taha, kell on juba niigi palju... Mõtlesin, et mis siis veel saab kui ta lego kätte saab, siis seda ju vaja uudistada ja lahti lammutada ning seda vähemaks aega jääb. Võtsin siis taaskord varakambri ette, haarasin kommikeste paki ja käisin kiirelt vahetust tegemas. Õnnestus! Kadi leidis kommipaki, oli väga õnnelik, sõi kommikesed ära ja saimegi minekule sättida.
Tööpäev oli kontoriseinte vahel ja teemaks andmelaod, nende analüüs ja veebis presenteerimine. Paras pähkel, küll õnneks kordaminekutega, aga no see oli alles algus...
Kaja jalutab lõuna ajal korraks ekaubsi ja siis teel poe poole avastab, et lapsed on lasteaia juures õues ja otsustab siis Kadi enne lõunaund lasteaiast ära võtta. Selle tulemusel ei maga laps lõunat ja käib emmele parajalt pinda :P Iga heategu ei jää karistamata...
Õhtul Miia tuuritab, Kadi on isegi üsna OK. Eriti tuuritab Miia enne tuttu minekut, karjub nii et hääl väljas. Mõne puuksuplahvatuse saatel saabub ka hetkeline vaikus, aga mitte pikalt. Kui mina jalgpalli vaatama hakkan, siis Kaja kõrvaltoas maadleb temaga. Mingil vaikusehetkel jääb Kadi magama ja kuskil pool üksteist vaikib ka kõrvaltuba...
Vastu ööd vaatan Zenit'i ja Monaco vahelist jalkamängu. Teise poolaja alguses läheb viimane väravaga juhtima ja seega ma ei usu, et Zenit enam august välja ronib ning lähen magama (ei roninudki, sai 0:2 pähe).

Ka minul käis lasteaias jõuluvana!Kolmapäev. Viin Kadi lasteaeda. Üks poiss on ka issi-emmega siin. Kadi muudkui kilkab, et temale päkapikk kommi tõi. Teine poiss aga andis vastulöögi: „Aga Toomas on mimu sõber.” Ja kasvataja tuli ning ütles midagi sellist: „Väga hea! Vaata siis, et sa sõbraga jälle kaklema ei lähe!”
Tööpäeva alustan Joeli juures. Üritame ühe andmebaasi andmetest läbi närida ja arutleda mida ja kuidas minu jaoks vajalik on Sealt ära sõites tuli kruusakarjääri juurest üle neljarealise tee suur rebane vasakult poolt. Vastassuunast autosid ei tulnud, mina võtsin hoo maha, aga minuga samas suunas sõitev parempoolne auto kas ei näinud või mis, hoogu maha ei võtnud. Kui mina rebase elu säilitasin, siis too auto suutis tagarattaga üle rebase nina sõita ja tundus, et looma elupäevad olid loetud. Et tolle masina taga olev auto pidurdas ja sinna seisma jäi, ei näinud ma enam vajadust seisma jääda. Loomast on kahju.
Kontorisse sõidan Eedeni kaudu. Sussi sisse kingituste panemiseks oli vaja varusid täiendada.
Lõunat sööme täna Ränduri pubis. Kordi parem söök kui siin majas (ekaubsis) on võimalik saada.
Kolmest aga sõitsin kodu. Kaja pani enda ja lapse valmis, ka ema tuli mul Tõrvast, vhetasin riided ja sõitsime lasteaeda Kadi jõulupeole.
Peale jõulupidu käime Zeppelinis. Ema läks viimase bussiga Tõrva tagasi ja arvas, et ta kolab kuni bussile minekuni kaubanduses. Käisime siis juba ise ka toidupoes.
Kell oli alles pool kuus kui kodu saime. Seega tulid Kaido ja Cristofer külla. Oligi hea, Kadil vähem iseloomu näidata ja rohkem tegevust

Kadiga raeplatsilNeljapäev. Lõve. Astun köögist suurde tuppa. Tuba on valge ja särav, nii särav kui see kunagi olnud ei ole. Tuba on äraütlemata soe, võibolla pole siin ka kunagi nii soe olnud. Mõtlen veel, et aastaid kütmata ahjuga tuba nii soojaks kütta, et kuidas seda üldse juleti, pole ju ahju kontrollitudki. Ema ja vanaema askeldavad siin midagi. Vaatan eestoa ukse poole ja laest põrandani, seda on siin üle kolme meetri, jookseb paarisentimeetrine pragu. Märgin selle ära ja ema vastab, et nad just vanaemaga sama arutlesid. Keeran ringi ja köögisein on kadunud, nüüd on avatud ruum. Köök on pime, seega ma ei näe mis sealpool on, aga silma torkab veider kivist moodustis mis laest alla turritab. Lähen asja uurima, aga see tõmbub kokku. Äkki on ahju ees maast välja turritav dušš toru otsas. Lähen seda vaatama ja sealt tuleb põrandale valge paksemat sorti vedelik. Vanaema hõikab midagi, et ära tee, muidu saad lapse. Ma ei saanudki aru kuidas sel asjal seos oli, igatahes läks kõik pimedaks ja unenägu lakkas.
Ärkasin täpselt kell kuus. Kadi niheles koledal kombel ja ma arvasin, et ta on üleval. Ei olnud. Viisin ruttu kommid sussi sisse, vedelesin veidi veel ja ajasin end lõpuks üles.
Hommikul käisin juuksuris ja sain katsetada ka Canon EOS M hübriidi. Ei avaldanud muljet. Fotoka valiku juures olen ma nüüd tupikseisus...
Õhtul käisime perega jalutamas. Jalutasime alla linna raeplatsile. Siin on väljapanek puust metsloomadest ja ma tahtsin, et Kadi neid näeks. Kui ta alguses oli kuidagi passiivne, siis nähes, et teised otsa ronivad ja pilti teevad, läks aga nii põlema, et ma ei saanud teda pärast loomade otsast enam maha
Siis käisime ka korra Kaubamajas toidukaupu toomas ning sõitsime bussiga kodu.
Kas tõesti unelmate elu?

Vana füüsika-instituut tehakse millekski muuks ümberReede. Sõidame Kultuuriklubi rahvaga kuhugi, olen kuidagi asjade otsas ja üks hetk kukun alla autost välja. Teised vaid lehvitavad. Selgub, et pisut eemal kaupluse juures jäädakse nagunii seisma. Kaupluseks on suur vanaaegne suurte sammastega hoone mille tagant peaks jooksma ka raudtee. Jalutan kellegagi koos ja selgub, et asula nimi on midagi L-tähega. Käime poes, ja siis on mingi ringmäng sealsamas, ja ma olen purjus, oi ma olen purjus Muuseas, see on justkui esimene kord mil ma end unes purjus olen tundnud!
Kadi ärgates kurdab, et silmad on kinni. Üks on justkui ka paistes. Ei tea, vist silmapõletik, jätame ta täna siis kodu.
Lõuna ajal tulevad naised kõik töö juurde külla, kolmekesi. Üks ei vaata mulle otsagi – magab :P Käime üleval söömas ja siis lähevad külalised kodu.
Käime Jaanusega kliendile arvuteid ära viimas. Avan pagasiruumi ja üks kast sajab mulle otse jala peale. Assakurrat! Mõnuga kraapis nahka maha, aga verd ei tulnud ja valu kadus ka kiirelt. Õnnelikult läks veel, selline kolakas kõrgelt jalale...
Kajal on täna üleliia palju toimetamist olnud kahe lapsega ning õhtusöögiks toon seega kaks pitsat ja friikartuleid Vähemalt kõik saavad kenasti kõhu täis
Viimasel paaril päeval on kurk kuidagi imelik. Põletikku justkui pole, vähemalt mitte sellist klassikalist, vaid hoopis madalamal kurgus on kuidagi tuim ja krampjas, valus neelata, nii et valu kipub kohati ka kõrva ajama. Ei tea mis pull on, aga loodame, et läheb kiirelt mööda.
Kaja kirjutab: "Kadi ütles ennem, et tal kaka häda, aga siiski ei läinud. Nüüd mängis, ja äkki kargas püsti ja ütles, nüüd on küll täiesti kakahäda, ma käin ära."
Kiirgus tapab.

Teeme piparkookeLaupäev. Hull torm on väljas, meedia pasandab juba mitu päeva ette, veebiajakirjanikud imevad tinti pastakast ja kirjutavad mida tindine sülg suhu toob. Kuskil kukkus puu ümber – ruttu paar rida juttu ja pilt juurde – ÄGE! Tuul oli pisut üle keskmise ma ütleks, paari puhanguga mis vanad kuivanud oksad õuele maha tõi... Ei midagi erilist, vähemalt meil siin sisemaal. Aga ikka tuleb artikkel artikli järel teavitamaks meid justkui millestki õudsast ja kohutavast – rahunege õige maha!
Vaatamata suisa hoiatustele koduseinte vahel passida, sõidame perega Lõunakeskusesse. Kadi paneme mängunurka, Kaja jalutab ringi ja mina istun Photopointis ja lasen teenindajal fotokaid ette laduda
Lõunakeskuses jalutab meile jõuluvana vastu. Ja Kadi ei kardagi teda! Jõuluvana kõnetab meid, laps on küll häbelik, aga räägib vastu ja saab kommi. Me olime Kajaga väga üllatunud! Seesamane jõuluvana läks aga Lõunakeskuse kuuse juurde ja hakkas seal lapsi nö vastu võtma. Läksime ka lõpuks sinna. Kadi istus julgelt jõuluvana vastu ja ajas juttu. Laulmiseks tahtis, et emme oleks kõrval, siis laulis ja oli igati vahva tüdruk Ma ei tea mis jama tal seal lasteaias siis tekkis... Kadi jõuluvanaga
Kodus keerame põhku. Lähen Kadiga tagatuppa, lasen tal magama jääda, siis tulen ette tuppa, vahetan emme tita juures välja ja emme läheb Kadi juurde tuttu. Ka Miia magab, enam vähem, olen läpakaga tal lähedal, et vajadusel sekkuda.
Õhtu tulevad Inna ja Reijo külla. Plaanis on piparkooke teha ja teeme ka. Kadi ikka natuke askeldab koos meiega, aga Reijot tegemine väga ei huvita, kaunistamine vähesel määral Miia aga samal ajal lärmab mis kole :P

Miia sünnipäevapildikePühapäev. Miia sünnipäev ja neljas advent! Miial sai täna üks kuu täis, ehk neli nädalat ja kaks päeva
Hommikul on mul plaan, et läheks Miiaga jalutustuurile ja jätaks Kaja Kadiga askeldama. Kadi aga välja minna ei taha ja Kaja tahaks hoopis ringi jalutada Noh, siis saabki nii, et Kaja läheb Miiaga jalutama ja mina olen Kadiga kodus :P Koristan elamist ja Kadi, üllatus üllatus, mängis kenasti nii, et mind tema mängudesse väga vaja ei olnud.
Kui Kaja jõudis, jäi ta lõunasöögi tegemist lõpetama ja mina läksin Jaanusele tunnikeseks appi üritusele kola vedama.
Tagasi kodus sõin kõhu täis, panin Kadi riidesse, võtsime Kaido peale ja sõitsime lennuvälja taha metsatukka endile kuuske tooma Liiklus metsatukas oli aktiivne, kuigi kuuskede valik üsna nigel oli. Esimese kuuse võtsin meetrise, aga peale maha võtmist selgus, et ta kole kipakas on. Leidsin siis ka teise kuuse, kahemeetrise, too oli palju kenam. Ja nii ma siis metsast tulingi kahe kuusega: üks kodu aj teine kontorisse
Kodus lõime kuuse jala otsa, ehtisime ära ja tegime lastest mõned pildid. Tahad ilusta asja, aga kui üks väänik iseloomu hakkab välja näitama ja teine lihtsalt nutma, siis ega sest ikka head asja saa. Õnneks saime ka enam-vähem pildikese kätte. Õed kuuse all
Õhtul saavad mõlemad tüdrukud vanni ja siis on tuttu minek. Mina vaatan vastu ööd telest filmi Persie Jackson: Välguvaras Advendituluke