Joomla! Volunteers Portal

Esmaspäev. Laps magas terve öö nagu plastiknukk tema läheduses: ei olnud teda kordagi kuulda. Samamoodi oli ka eelmine öö. Ja ausalt, kohe puhanum on hommikul olla!
Tänane tööpäev on tegemist täis. Kohe näha, et päevaplaan tänu poolele töö-kohale on muutumas. Kõik on hoopis jooksvam ja sisukam.
Kajal on täna lühem päev, seega on tema juba kodus kui me Kadiga tuleme. Sööme õhtust, siis ootame kuna linnas tipptund rahuneb ja käime Prismas ära.

Viimane koolituspäevTeisipäev. Oh mis öö meil oli! Laps ei andnud kohe üldse asu ja lõppeks tulin kuuest üles ära... Õnneks oli ta ise väga sõbralik ja lõbus, ka lasteaeda jäämisel.
Mina suundusin kontorisse ja toimetasin mõningate vajalike asjade kallal. Kümneks tõi Jaanus mu koolitusele, kus tänase päeva teemad sisekontroll ja tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste uurimine – kõik väga olulised asjad.
Kuigi mul oli plaan koolituselt peale lõunat lahkuda, ma seda ei teinud. Nimelt kuuldus, et osa koolitusel olijaid plaanivad peale koolitust ka eksamit tegema hakata. Et läbi arutluse jõuda õigete vastusteni on üsna tark tegu minu meelest, siis tegimegi eksami ühiselt. Või noh, mis ta siis nüüd ühine oli, meid jäi ju käputäis kohale... Igatahes on nüüd ka eksam tehtud; kodutööd said mul aga juba kõik õigel ajal valmis.
Peale eksamit tuli Kaja lapse ja autoga vastu ning sõitsime Lõunakeskusesse. Mul oli vaja uue telefoni jaoks oma vana SIM kaart ümber teha pisikese vastu.
Leidsin täna netist terve hunniku lastelaule. Need on küll diskolikus võtmes ja kuidagi kahtlaste sissejuhatamistega ning liiga kiire tempoga, aga laps tundis need ära minu õhtuti lauldavate lauludega. Alguses laulsime kaasa, aga pärast ainult kuulasime ja vaatasime läpakast lapsest titepilte

Päike kaob metsa taha mille taga on VõrtsjärvKolmapäev. Täna öösel oli taas rahu, võrreldes eelmise ööga. Hommik õues on aga hämar ja pime – pilves on. Eile aga pilvi polnud ja hommik oli kohe suviselt valge
Tööl unustasin täna signalisatsiooni maha võtta. 15 minutit asjatasin enne kui meelde tuli ja selle aja jooksul ei reageerinud mitte keegi... Mõte siis sellisel signalisatsioonil on?
Peale hommikutoimingut käisime Jaanusega Pärnus ühe kliendi firmat ja IT baasi üle kaemas. Nüüd on siis asi kaardistatud ja vaja töid tegema hakata. Üldises mastaabis üsna nigel tööpäev :P
Õhtul jõuame normaalsel ajal tagasi, võtan lapse ja suundun kodu. Sööme kõhud täis ja siis Kaja hakkab sünnipäevakaarte tegema ja meie Kadiga käime Inna juurest läbi, külastame raudteejaama ja seal lähistel mänguväljakut ning käime Selveris.

Taevas Annelinna kohalNeljapäev. Täna öösel jällegi piuksugi ei tehtud. Hommikul küll ärgati suts enne kella ja taheti teise tuppa minna, aga kohe ajasime ka endid üles.
Täna taas pilvi pole ja hommik on hubaselt valge Maja ees on autol aknad jääs, hoovis aga lihtsalt märg – öökülm on huvitavalt liikunud
Täna olen taas Jaanusega kontoris. Lõppkokkuvõttes on täna kõige sisukam tööpäev töö osas: vähem sõitmist, rohkem tegemist Aga eks ta kõik ju veel alguse asi ole, Jaanus peab ju mulle kõik kliendid enne ette näitama
Täna hommikul oli juba kurk imelik ja õhtuks keeras ikka põletikuliseks ära. Näis, kas öösel läheb hullemaks (nagu tavaliselt)... Jama, ei teagi kus ma külma sain.

.

Teesõlme avamine lükati nädala jagu edasi – tööd käivad veel täies hoosReede. Kuigi laps öösel magada lasi, siis suur nohu ja kurguvalu mitte. Aga õnneks polnud see veel nii hull kui tavaliselt...
Täna siis taas Ringteel. Pool töö-kohta oli õige mõte, kohe asjalikumad tööpäevad on.
Täna saatis Elektrum mulle meili elektrilepingu pikendamiseks. Tore. Otsustasin seda võrrelda www.elektriturg.ee omadega. Ja mis ma siis lõppeks täheldasin? Elektrum pakkus palju soodsamaid hindu mulle tolles portaalis kui isiklikult personaliseeritud pakkumises. Helistasin siis neile. Tunnistati, et on vist mingi jama, aga et kui mulle on seal pakutav parem, siis võtku ma ära. Võtsingi. Üks mure vähem, aitäha elektriturg.ee! Ja mis veel tahtsin mainida, et Elektrumi infotelefoni oote-muusika on nii vali, et telefon tuli kõrvast 30 cm eemale panna :P
Õhtul sõitsime Tõrva, mitme peatusega Tartus ja lähistel, enne kui siis kohale jõudsime. Tervis läks vaikselt kehvemaks, ja nagu ma lapselegi ütlesin, siis ainult tema pärast tulime täna Tõrva, muidu oleks hommikul läinud. Eks ta ju nii ole, et mis lapsele pikalt lubanud oled, tuleb ikka ka ära teha kui võimalik
Varsti ei saa enam öelda, et oma silm on kuningas, vaata SEALT.

SünnipäevalisedLaupäev. Oh mida kohutavat ööd! Diivan oli kui kuumaastik ja nohu ning kurguvalu lihtsalt ei lasknud olla. Päris magamata nüüd ka ei ole, aga siiski, väga raske oli.
Hommikul tuli Kadi Kaja juurest teisest toast, ronis mulle selga, et üle minu näha ja siis küsib: „Issis, kus Mana on?“ Ei tea mis ta mõtles küll :P Juhendasin ta siis õigesse tuppa, vaatasin kella – 7, võtsin padja ja kobisin Kajale kaissu.
Ja siis peale hommikukohvi läksid naised külla ja mina ema juurde toimetama. Viisin ema asjadega vanaema juurde, käisin linnas ja sõitsin Lõvele.
Lõvel on sügis mis sügis. Puud on raagus, muru lamandunud, lehed maas, õunad õunapuude all. Hiljem vanaema küsis, et mis seal siis ka oli. Jutustasin: „Kubud tulid perega ajalehtede järgi ja ajasime juttu. Pargi all oli tormiga mõni puu maha murdunud ja need olid juba ära lõigatud. Ireene viis puid tuppa. Jüril oli rõduuks lahti ja õhtu olla tulesid näha olnud, järelikult kodus. Schützidel ka korsten tossas, ehk köeti. Puukuuril on torm kaks ruberoidi paani maha tõmmanud ja muud ei midagi.“ Ehk siis sai kokkuvõte sellest mis nägin ja kuulsin. Üldiselt oli seal mõnus olla, või õigemini on oma nohuninaga üldse õues kuidagi mugavam.
Ja siis linna tagasi. Viisin ema vanaema juurest KEKi ja käisin Helme vana kokkukukkunud vesiveskit üle kaemas. Päris põnev. Veel püsti olevad müürid on nii ausõna peal, et kerge müks ja seinast on kivihunnik... Aga lapsepõlvest mäletan siin sisse vajunud katusega suurt hoonet.Helme vesiveski jäänused
Kella neljaks liikusime vanaema juurde, ta pidas täna sünnipäeva. Kõht oli kole hele, Jaak Milviga tulema ei pidanud ja Hannese perel läks tulekuga aega. Pool tundi hiljem võtsime söögid ette ja siis saabusid ka puudujad Kuigi oli pisike ruum sünnipäevitamiseks, sai siiski mõnus äraolemine. Kell kihutas ka nii nagu oleks tal kuhugi kiire olnud, nii et lõpuks pidin püsti tõusma ja peomeeleolule punkti panema. Pakkisime ema juurest toodud lauad ja toolid kokku ja läksime laiali. Hannese pere Kaarlimäe poole ja minu pere Tartu poole.
Tartu jõudsime niivõrd hilja, et keerasime kohe põhku. Algselt viskasin taha tuppa, et laps ei tahaks ka eestoas magada, ja pisut hiljem maandusin ette tuppa: nohu on kole suur ja kurk ikka veel kehvake, saavad vähemalt teised kuidagigi magada.

Üleminekumängul RakveresPühapäev. Terve öö valutas pea, kõvasti, ja tabletid olid võimetud. Košmaar! Kaja läks lapsega kellegi sünnipäevale ja mina jäin kodu vaagima, kas lähen täna Rakverre Tammeka liigasse püsima jäämise mängu vaatama või mitte. Teavitasin juba Kaidot, et ma ei tule, aga ümber rääkis mu kuidagi. Tegelikult tahtsin hirmsasti minna, aga no peavalu oli karm. Ja siis hakkas võitlus iseendaga: lähen, ei lähe, lähen... Tundus, et palavikugi lõi üles, panin kraadiklaasi alla, et selle järgi siis minekut otsustada. Aga oh häda, kobakäpp nagu ma oma peavalus olin, kraadiklaas plartsatas esikusse põrandale maha ja kohu selle elavhõbe sisikond oli põrandal laiali... Ja siis ma koristasin ja mõtlesin, et mille kurjavaimu pärast ma sinna Rakveresse kipun, koristan ja koristan ja ikka sisemiselt keen. Kell sai kümme, olin ikka veel kodus, kuigi kümneks pidi Tammekal olema. Riided aga on seljas ja väljas tundub parem olla olevat. Helistan Kaidole ja ütlen, et kui mind Pauluse vastast peale võtavad, olen tulija. Võetigi. Aga et põhifännide buss oli juba täis, siis olin teises bussis kus enamuses muud huvilised. Arvan, et see buss oligi minu jaoks parem: vaikne ja rahulik. Ja seda ta oli ka.
Kuigi korraks nagu peavalu kadus, siis poolel teel tuli ta tagasi ja enam mind rahule ei jätnudki. Mul oli ikka igavesti si** olla terve tee Rakverre ja terve tee tagasi ka. Mängul oli tõusude ja mõõnadega, värske õhk vist ikka pisut leevendab. Kuniks me kesklinnast staadionile rongkäiku tegime, oli üsna hea, siis enne mängu lõhkus tükk aega, mängu ajal oli ka üsna OK olla, aga see ehk tähelepanu mujale suunamisest. Tuul, muidugi tuul oli siin koletumalt suur, no selline tormihakatis ma ütleks. Puhus ja vingus nii et kõik kõikusid ja pall tegi ka staadionil trikke...
Mäng oli tuule tõttu sigrimigri, paljude pallikaotuste ja möödalöökide-söötmistega. Rakverelased tegid jõulist mängu, pidevalt tõuklesid ja nügisid – kohe näha, et nad olid meiega pisut hädas. Kui me kahe väravaga juhtisime, sai üks tarvalastest punase kaarti, aga sellest hakkas Tarvas hoopis paremini mängima ja lõid ühe tagasigi ja oli juba hirm, et võivad veel teisegi saada... Ei saanud. Võitsime, ja see oligi just see mida vaja.
Kisub kergeks kismaksMängu teises pooles viskasime tšekirulle staadionile ja Mällar tõmbas ka püro põlema. See viimane tegevus aga ei meeldinud ühele Tarvase fännile ja tuli seda kiiresti ja sõjakalt välja näitama. Tõmbasin kohe tribüünil kõrgemale kohale ja hakkasin filmima. Vahepeal tundus juba, et läheb üheks suuremaks madinaks, aga õnneks siiski mitte.
Mäng läbi, tagasiteele. Üritasin kuidagigi magada, et peavalu ei tunneks ja tagasitee kiiremini kulgeks. Magama küll ei jäänud, aga no tagasitee oli ikka neli korda lühem küll kui minek Ei tea kas bussijuht lappas kõvasti pedaali või ma oma valusegaduses olin lihtsalt ajatajutu. Ahjaa, Väike-Maarjas oli nii minnes kui tulles ka poe peatus. Kui sinna sõitsime kaks bussi üksteise kannul, siis tagasiteel jäi põhifännide buss veel parklasse kui me ära tulime, ja lõpuks me toda bussi enam ei näinudki. Sellest siis jälle üks pluss just selle bussi kasuks – sain varem kodu põdema.
Ja põdemine on õige sõna, pea valutas ka järgneva öö nii, et mitte miski seda valu kustutada ei jaksanud...