Joomla! Volunteers Portal

ArvutiplämaEsmaspäev. Viimasel ajal olen näinud kummalisi unenägusid. Siin figureerivad nii lähedased sugulased kui ka päris kontvõõrad, siin on müstikat, teispoolsust ja väga realistlikke olustikke, ka omajagu mütoloogilisi olendeid. Väga põnev, kõik on värviline ja detailne, nii ebameeldivad kui ka meeldivad situatsioonid. Liiga palju kirjutada, et siin detailidesse laskuda, vaatan, et saaks juba kerge raamatugi kokku. Igatahes nii on, et unenäod on põnevad ja meeldejäävad olnud.
Ööseks lubati suurt sadu koos äikesega. Midagi ei tulnud, asfalt on sama kuiv kui õhtulgi. Saan rattaga kenasti tööle ära, kuid siis keerab sajule. Päeva teises pooles aga sadu lakkab. Teel tööle käisin Maximas, eile ostetud poolsuitsuvorst oli üle öö pakendis hallitama hakanud. Õnneks oli tšekk alles ja raha maksti selle eest tagasi.
Õhtul käisime ehituspoes, ostsin segu ja valasin kiigujalad maa sees tsementi. Pärast sai pisut kuuri all korda loodud ja jalgrattale lapseiste külge keeratud. Ja siis, kui tahtsin lapsega tooli katsetada, kukkus tema aga nägupidi porri. Suure nutulaulu saatel tassis Kaja ta kiiresti dušši alla.
Enne ööd lõpetas pesumasin töö. Hakkan riideid välja võtma ja miski torgib sõrmede all. Avastan, et kõik riided on klambrilööja pisikesi klambreid täis! Kajale meenub, et laps käis päeval klambrilööja klambrite pakiga ringi, aga kuhu see pakike kadus, ta ei tea. Nüüd siis teame

Teisipäev. Kuigi väljas on ilus suvitusilm, on minul tegemist täiesti tavalise tööpäevaga.
Õhtul tulevad Kajale töökaaslased külla. Kadi neid seekord miskipärast kardab ja on pidevalt jonnakas ning ei lase emmel üritust nautida. Mina sel ajal lõpetan kiigupuude kinnitusaukude kinni ajamisega ja loon mõningast korda kuuri all. Pärast aga võtan lapse õue, et ta toas teistele liiga palju peavalu ei tekitaks

PilveservakeKomapäev. EMT teavitas mind SMS teel, et netipaketi mahupiirang on täis. Mõtlesin, et lähen ülemuste juurde ja uurin miks mu pakett nii pisikeseks on tehtud, et kuu esimese viie päevaga juba täis sai. Aga et endal on tegemist ja ülemustel ka, siis teema veeres kuni õhtuni. Õhtul aga saatis EMT uue SMSi, kus kirjas, et mahupiirangu koha pealt oli eksimus ja vabandavad valeteate pärast. Novot, hea, et kohe ülemuste juurde ei tormanud
Kaja käib päeval lapsega päikest võtmas. Kuigi jah, laps enamuse sellest ajast magas vankris See-eest emme sai korraliku annuse punetavat nahka.
Õhtul, kui lapsehoidja tuli, käisime meie Kajaga Kambjas liivakasti jaoks liiva toomas. Ühtlasi olime ka Väljadel külas. Jõime õues teed ja nautisime maaõhku.

Ammu pole vist külalisi käinud?Neljapäev. Kui uksekell on ämblikuvõrkudes, siis pole järelikult ammu külalisi käinud? Umbes nii jah, vähemalt kehtib see nende kohta kes tavaliselt kella lasevad mitte ette ei helista. Ehk siis uksekella laskvaid külalisi pole ammu olnud, seda näeb ka juuresolevalt pildilt.
Õhtul sõitsin otse Inna juurde. Kaja oli siin lapsehoidjaks ja Inna ladus õuest kuuri puid mis päeval toodi. Käisin siis abis.

Nostalgiatooted tulekulReede. Laps magas täna halvasti, kogu aeg niheles ja keerles – piinles millestki. Tegelikult algas asi juba poole kaheteistkümnest kui laps poole tunni jagu lihtsalt nuttis. Siis jõudis Kaja järeldusele, et lapsel vist kõht valutab. Mis aga täpsemalt, kes seda teab...
Hommikul on lapsel arstiaeg, korraline. Mõõdetakse, kaalutakse ja kuulatakse probleemid üle. Arst on lapsega rahul, kolme kuuga 400 g juurde võtnud, arvestades et sellele eelnevad viis kuud ei võetud midagi juurde... Ka pikkuses on mõned sentimeetrid juurde visanud. Tõsiselt hea oli häid uudiseid kuulda.

Puidust suur kanjonLaupäev. Sõidame kõik Tõrva. Tõrvas on linna päevad, seega peale ema juures kõhu kinnitamist läheme linna laadale. Tüdrukud tulevad vankritega, mina emadega lähen autoga.
Laat ei paku aga suurt midagi. Lisaks, kuigi laat on pargipuude all, siis päike ikkagi lõõskab. Siit võtame emaga suuna Lõvele. Kastame aiavilja ja korjame kartulist koloraado-mardikaid. Vahet pole mitu ringi põllul teed, ikka leiad üha uusi. Ma ei saa aru kust nad nii massiliselt tulevad! Iga kord ikka paarkümmend triibulist ja lugematu arv vastseid lehtede peal. Kas siis tõesti eelmine suvi ronis neid lõpuks nii palju mulda, või lendavad nad kuskilt mujalt. Silmapiirile ei jää ühtegi teist kartulipõldu, eemal olevate majade juures on kõigil väikesed põllulapikesed, aga nii massiliselt need sitikaid toota ei suudaks... Igatahes on ema ka aru saanud, et kartulipõld maal teeb temast vangi.
Käime ka surnuaias. Kõik platsid jalutame läbi, õnneks peale suure kastmise midagi väga tõsist teha vaja pole.
Õhtupoolikul käime Kaja ja tema emaga Hummulis Kaja vanaema juures. Sinna minnes on mul juba imelik olla, pea justkui valutab ja suur väsimus on sees. See aga ei hoia meid tagasi õhtul tantsumäele kontserti kuulama minemast. Kadi jätame Õnnega kodu.
Kontserttuuri Suveniir on siia kuulama tulnud kenake hulk rahvast. Pooled, nagu aru saan, läbi metsa, kuna turvasid väljaspool ala näha ei ole (muidu piletiga üritus). Üritus ise tundub oma korralduse poolest liigagi lihtne: heli tuleb plaadilt ja lauljad siis nagu laulaksid karaoket, kes peast, kes paberilt. Aga see ei tähendanud, tantsijaid oli palju.
Kui kontserti põhiosa läbi sai, uurisime, kas laps on magama saadud. Ei olnud. Et mul oli üsna kehva olla, siis otsustasime kodu kobida. Laps lasi nagu süte peal ringi, tõesti polnud näha, et ta magada tahaks. Aga, meie kui lapsevanemate silm tabas ära, et asi on tegelikult üleväsimuse ääre peal. Seega võtsin lapse kaissu ja surusin magama, õnnestus.

PurustajaPühapäev. Kaja magas teises toas, mina lapsega. Ööl poleks midagi viga olnud, kui pea poleks kohutavalt valutanud. Ajasin enda püsti, et tabletti võtta. Peavalule kümnepallisüsteemis annaks üheksa või kaheksa-pool, nii hirmus oli. Ei tea kas see oli nüüd päikesepiste mis öösel kulmineerus...
Koidikul tuli Kaja meie tuppa – kõrvaltoas polnud ta õieti sõba silmale saanudki, algatuseks sääsed pinisesid, siis naabrid kolistasid ja lõppeks hakkas kuskil koer klähvima. Läbi une kuulsin kõike seda ka mina, aga sain magada küll. Päris hommikul hakkas laps nihelema, tundus, et sitikahammustused jalgadel ei lasknud tal olla.
Hommikul käisime taas maal. Seekorda olid ka Inna, Reijo ja vanaema kaasas. Pesin maal autot, oli teine jube must! Lisaks korjasime jällegi üle kahekümne mardika, samal ajal vanaema kõplas ajavilja. Täna polnud päike õnneks nii halastamatu – taevas oli omajagu pilvi.
Maal käidud, sõitsime tagasi Tartusse. Mina kolisin lapsega õue, viisin talle sinna liivakasti kõrvale ka basseini. Nii me seal kahekesi mängisime poolteist tundi, siis tuli ka emme ja olime pool tunnikest veel. Vaat selline pikk õhtupoolik ülilämbes õhus ja palavuses. Siis hakkasid ümber Tartu äikesepilved mööda sõitma ja lõpuks kasteti ka linn üle, aga see oli nii kiire sadu, et nägime ainult märga maad ja porilompe