Joomla! Volunteers Portal

Filosoofi tänavTäna oli läbi saatuse õnn kohtuda inimesega kes on elanud 30 aastat majas Filosoofi 2. Ma küll ei tea ta nime aga tean et ta õppis raudteelaseks, 5 aastat töötas sellel alal ja siis sai aparaaditehasesse kus töötas pensionile minekuni. Aparaaditehases oli ta praeguses mõistes hankija-laotöötaja kelle ülesandeks oli detailide tellimine plaanide järgi ja et see olevat väga närvipingeline töö olnud. Ise ta elas alguses korteris 5 esimesel korrusel, hiljem korteris mis jäi selle kohale teisel korrusel. Praegu elab ta kuskil Karlovas kus on tal maja pojaga kahe peale.
Nüüd siis mõningased infolõigud siinkandisest elust:
  • majade ehitajad on olnud ilmselt sakslased kuna topeltakende peale oli kirjutatud saksa keeles millise akna juurde nad kuuluvad;
  • elu siin oli väga rahulik ja mõnus kuniks siia kolisid mustlased. Üks eesti mees kosis üht mustlast, kõik oli ilus ja hea kolm päeva kui tuli välja mustlanna oma mees, siis koliti Jaan kööki pliidi juurde magama, natuke hiljem juba õue peale ja mingi hetk leiti mees surnuna, oli see siis kelle kätetöö tahes;
  • Filosoofi tänava Riia poolne ots oli asfalteeritud kuni minu majani ja sealt edasi munakivitee. Kõnniteed olid samal kõrgusel autoteega ja suurte vihmadega valgus vesi Riia poolt kuni meie väravateni, vesi voolas väravatest sisse hoovi ja voolas tagumise maja keldrisse;
  • tagumise maja keldris elas kunagi usklik naisterahvas kellel oli kaks pisut nikastanud tütart. Üks kord ujutasid tänavaveed korteri nii üle et mööbel hulpis otsaga vastu lage. Igatahes „tänu“ sellele sai ta linnalt kuhugi uue korteri ja keldrikorterist sai töötuba minuga vestelnud härrasmehele;
  • minu korterisse kolis kunagi vene perekond, mees oli autojuht ja naine töötas raudtee juures kraana peal. Üks kord kadus poeg nii ära et keegi ei teadnud temast midagi, otsiti isegi politseiga. Lõpuks leiti mehe laip ja perekond tunnistas selle omaks. Tehti suured matused kus viina voolas ojadena. Kaks päeva hiljem ilmus välja tegelik poeg kes oli käinud Leningradis tuttavaid väisamas. Peremehe suurim mure oli see kui palju viina nad ilma asjata olid ära joonud...;
  • peale vene perekonda elas minu korteris üks naisarst kes töötas polikliinikus, peale teda tulid juba minu eelkäijad;
  • jutustaja mäletas et kuuekümnendatel oli alles veel minu maja veranda. Ühel hetkel aga lammutati see maha ja tema arust sellega midagi juhtus, et kas puu kukkus selga vms;
  • garaažidest oli alguses ainult kaks, see mis on minul ja see mis on Helgil, kolmas ehitati hiljem juurde;
Üht-teist nipet-näpet rääkis veel, aga ei midagi erilist. Kahjuks ei olevat tal ühtegi pilti siinsetest majadest ja elamistest