Joomla! Volunteers Portal

Praegusel ajal ma pole sellest enam nii väga kuulnud või on piirid laienenud või lihtsalt ei valda teemat, igatahes kümnekonna aasta eest räägiti sellisest haigusest nagu mängusõltuvus. Kui sai veetud MTÜ Tartu Arvutiklubi vankrit selle sajandi alguspoolel siis meie põhitegevus oli võrgupidude korraldamine. Need olid sellised korralikud Eesti mastaapides suured üritused. Aga okei, ma ei tahtnud päris sellest rääkida.
Igatahes olen käinud ja olnud mitmetel võrgupidudel. Ei, ma pole ise seal mänginud, mängimine on mulle vastunäidustatud ja sellest ma allpool kirjutangi. Olen näinud inimesi kes on täie mõistusega arvutimängus kinni, kõik mis jääb väljaspoole on justkui midagi muud ja see on neist eemal. Mängitakse ja elatakse sealseid saavutusi ja saavutamatusi läbi. Ja enne ei lõpetata kui nõrketakse...
Nüüd siis minust. Enne Arvutiklubi, kui sai veel ülikooli pinki nühitud, oli, nüüd pean üle minema mitmuse peale, meilgi arvuti. Meie, need olid siis mina ja mu tolleaegne elukaaslane Kairin (siinkohal talle suured tervitused). Mänge sikutasime netist ja mängude läbimise juhendidki (walktrough) sikutasime eelnevalt alla.
Põhimänguks mis meid alla neelas oli Tomb Raider (erinevad versioonid ja lisad). Temake luges walktrough'i ja mina siis tegin nii nagu tema sealt luges, et mida ja kuhu tegema-minema peab. Hasart oli suur, elu käis voodist arvuti taha ja vastupidi, kuigi vahepeale mahtus ka natuke muid toimetusi.
Kokku  mängisime oma pool aastat. Kui alguses oli see lihtsalt huvi, siis hiljem sai sellest süvenev soov arvuti taha saada ja lihtsalt mängida. Mängudes, seal saad ju seisu salvestada ja kui siis midagi untsu läheb saad võtta salvestatud koha uuesti ette ja uuesti mängida. Aga nii imelik kui see ka pole tuli lõpuks see 'salvesta/lae uuesti' päris ellu üle. Tegid midagi valesti, siis oli selline süüdimatuse tunne et - ah las olla, võtan salvestatud koha ja teen uuesti. Viimane piisk karikasse oli minu jaoks see kui kruus kukkus pesuruumis maha katki ja ma tahtsin salvestatud kohta uuesti ette võtta. Siis sain aru et midagi on totaalselt valesti ja nii edasi minna enam ei saa. Ei läinudki. Saime kuidagi kiiresti aru et oleme täiesti valel teel. Jätsime mängimise ja panime rõhku muule, lõpuks võtsime kätte ka oma kooliasjad mis olid mängimise kõrval kannatanud ja võlgadesse kasvanud ning saime sellest ringist välja.
Sellest ajast alates ma enam mänge ei mängi. Mitte et ise eemale hoiaksin aga lihtsalt ei tõmba. Vaevalt et seda Kairingi teeb Okei, kunagi sai mõnd pisikest ja väga labast mängukest ka hiljem klõpsutatud, aga neist tüdines kiiresti ja nad ei imenud mind endasse. Praegusel ajal muidugi on töökoht selline mis päevasel ajal ei võimalda mängimist, õhtu on aeg iseendale ja perele ning ööd on puhas välja puhkamine. Usun et isegi kui tekib mingis eluperioodis pikem vaba aeg siis mängude juurde ma tagasi ei tule.