Joomla! Volunteers Portal

Kadi issi rinnalKaja on juba korduvalt meelde tuletanud et kuskil varasemas nädalakokkuvõttes olin lubanud kirjutada täpsemalt Kadi sünnist. Üle kuu aja on sellest juba möödas ja kindlasti mõningaid detaile varjutab mu enda haiglas istumiste jada aga proovin meenutada ja asja kokku saada
Niisiis, alustame sellest et meie jaoks oli lapse sünnikuupäev ette teada. Asi lihtsalt selles et maimuke istus tuharseisus ja ei mõelnudki pead alla keerata. Taheti küll lapse keeramist teha aga tollel päeval oli lootevee hulk alla vajaliku normi ja asi jäeti katki. Ja siis antigi ette kolm kuupäeva millistel tehakse keisrilõige ja laps ilmavalgust näeb. Kajale meeldis seitsmes kuupäev kuna ta enda sünnipäeva päev on ka seitsmes
Kuuendal käis Kaja Maarjamõisas kus tehti vajalikud analüüsid eelseisneva päeva jaoks. Mina ei osanud võtta seisukohta kas parem on tavasünnitus või keiser, nagu aru olen saanud siis mõlemal on omad head ja vead. Kahjuks meile valikut ei antud. Muidugi selline plaaniline sünnitus rikub ära sünni-üllatuse, eriti kui tead seda kaks nädalat ette. Oli mis oli aga pisike närv oli ikkagi sees kuigi magasime üsna hästi.
Hommikul läksime koos Maarjamõisasse. Kajale anti kaks mingit tabletti mis tegid ta nii uniseks et ta voodil istudeski tuikus. Kaja veel ütles et kui pea padjale paneks siis oleks hoobilt unenägudemaal Kui rohud täielikult mõjusid võeti Kaja minu juurest ära, mingisse eelprotseduuride tuppa. Seal pandi talle opiriided, seksikas müts ja mõned voolikud. Natuke saime veel juttu ajada ja isegi ühe pildi julgesin teha Natuke veel ja juba sõitsime, õigemini Kaja sõitis, opiosakonda.
Siin suunati mind riideid vahetama. Eraldi ruumis sain endale universaalpüksid, -pluusi ja -käimad. Keegi oleks võinud nüüd minustki pilti teha Kaja oli vahepeal kuhugi ära peidetud, mina istusin registratuuri kõrval ja jälgisin toimuvat. Vahepeal kirjutati tahvlile Kaja nime kõrvale uus nimi kellele ka keisrilõige tehakse, märkega „suur loode“.
Siis hakkasid asjad jälle laabuma. Kaja tuiskas ratastega voodil mööda opisaali. Ka mind kutsuti järele. Saali mind aga ei lastud, ootasin kuniks tohtrid käed ära pesid ja siis pidin samamoodi tegema ka mina. Pesen käed ära ja liigun koridori peale tagasi – kõik on ära kadunud ja opisaali uks kinni tõmmatud. Mõtted hakkasid kohe liikuma ja tekkis petetud tunne, et mind on ära unustatud. Siis aga lendas saali uks lahti ja mind kutsuti sisse, huhh, õnneks.
Kajale oli poolest kehast sirm ette tõmmatud, mind pandi sinnapoole sirmi kus Kaja pea oli. Uurisin kuidas tal seis on. Kaja aga ei kurnud millegi üle, lihtsalt alakeha ei tunne ja muidu lihtsalt tablettide mõju all. Muuseas opisaal oli rahvast paksult täis. Ma küll nägusid üle ei lugenud aga tundus üle kümne ja alla kahekümne. Aga noh, eks seal oli ju ka iga ala spetsialiste: need kes tuimestust tegid, need kes lõikavad ja lõikajat aitavad, lisaks need kes lapsega peale sündi tegelema hakkavad.
Emme KadigaKui usin töö sirmi taga käis siis Kaja ütles et ta tunneb et allpool midagi toimetatakse aga valu pole. Vahepeal seal allpool möllati nii et Kaja kõikus pikisuunas üles alla. Imelik oli mõelda et samas mitte midagi ei tunta. Üks tädike Kaja pea kohal vahepeal valgustas meid. Näe, pepu tuleb. Näe, pea tuleb. Ja siis kukkus lapsuke kohe vääksuma. Võeti ju vaeseke vägivaldselt vastu looduse tahtmist soojast üsast välja.
Edasi läks nagu kiirvaates. Laps viidi minu selja taha ja kolm tädikest hakkasid asjatama. Hüppasin kohe püsti lapse juurde ja hakkasin Kajale infot edastama. Põnn muudkui vääksus, vaikset hetke ei tulnud. Pisike puhastati, küll lapikeste küll mingi imuriga. Siis hakati mõõtma ja kaaluma. Esimese hooga mõõdeti pea ümbermõõduks kümme sentimeetrit rohkem, üles kirjutaja veel küsis et kas tõesti nii suur
Siis aga hakati Kajat kokku lappima, mind võeti lapsega kaasa. Laps oli kärulaadsel ratastega alusel ja muudkui karjus. Vahepeatus tehti minu riietevahetuse ruumi juures. Tegin kiire vahetuse ja tee koridore pidi sünitusosakonda jätkus.
Sünnitusosakonnas paluti mul ülakeha paljaks teha ja voodile pikali visata. Laps pandi mulle kõhuli rinna peale ja tekk meile üle. Ja nii me siis kahekesi olime nelikümmend minutit – mina all tema peal. Mina olin rahulik, õnnelik, kerge nutumaik suus, Kadi aga muudkui nuttis ja nuttis. Maksimaalselt 30 sek suutis korra vaiksemalt olla, siis lasi edasi. Lõuakene teisel muudkui värises, üritas pead tõsta ja keeras seda küll ühele küll teisele küljele. Üritasin paar pilti teha ja siis emmedele helistada. Ega telefoniga eriti rääkida ei saanud, õnnenutu klomp vajus kurku ette
Nelikümmend minutit hiljem kutsuti mind sünnijärgsesse palatisse. Kaja oli kokku lapitud ja aeg oli laps rinnale panna. Kadi aga muudkui karjus ja ei tahtnud väga tissi võtta. Mitu arsti käisid proovimas ja õpetamas. Noh, ega veel piima eriti ei tulnud kah, organism polnud ju veel päris valmis. Natuke tuli ka pudelist juurde anda.
Arstid tahtsid last üle vaadata. Kaja oli aga veel seljasüsti mõju all, seega viisin lapse ise arstide juurde. Tulin Kaja juurde tagasi ja olin seal seni kuni mind põhimõtteliselt ära aeti (toodi teine sünnitaja). Enne äraminekut käisin arstide toast läbi. Kadi magas suures rahus, väga südantsoojendav oli vaadata