Joomla! Volunteers Portal

Tekimõnusid nautimasLihtsalt killukesi mis nagu mõtetes ringi kolavad ja kardetavasti nagunii ära ununevad...
Peale sünnitust anti mulle käärid, et nabanööri läbi lõikaksin. Ajasin küll vastu, aga teist võimalust üldse ei arutatudki. Tegin selle töö siis ise ära, tõesti, ei olnudki midagi hullu.
Kui MM esimest korda emmele tissile sai, siis ämmaemand vaatas kuidas laps oma keelt ja alamokka lätsutas: „Ah et meil on siin väike keelelutsutaja! Vaadake et see halb harjumus kiiresti ära kaoks, muidu on tissi võtmisega keeruline.” Ja tundus tõesti, et keelt oli palju parem lätsutada kui tissi võtta. Või kui tiss suhu sai, siis lätsutati see keelega uuesti välja tagasi
Kui laps ära sündis, kutsuti kohe lastearst. Ämmaemand arvas, et laps ei karju korralikult vaid pigem undab :P Käidi-vaadati ja arvati, et ei ole viga miskit.
Esimese süsti saime K vitamiini kintsu peale. Oi see oli lapsele kibe, kisa oli taevani, aga peale mõningast sääre musamist jäädi uuesti rahulikuks.
Esimene vereproov vist võeti käe pealt, vähemalt on seal jälg. Et meil kahtlustati lapse sünni ajal hapniku vähesust, siis viidi laps mõneks ajaks ära proovi võtma. Rohkem selle koha pealt mingit tagasisidet pole olnud, seega võiks arvata, et asjad on normaliseerunud ja korras.
Järgmised süstid saime kaks päeva hiljem. Olime just Kadiga siis emme juures. Võeti allkirjad ja tehti teetanuse vastane süst ja mingi asi oli veel. Üks siis õlavarde ja teine taaskord kintsu sisse. Viimane oli jälle nii kibe, et üleni punaseks tõmbav lapsuke ajas suu päääärani lahti, tõmbas pikalt õhku sisse ja siis tõi suure laulu kuuldavale. Kuigi, see karjumine kadus praktiliselt hetkega. Kohe tehti ka teisel palatikaaslase lapsel samad asjad. No see oli esimene kord kui ma oma käikude ajal kuulen toda last nutmas. Aga oli ka väga lühidalt. Üldse on nii, et teine laps nutvat väga vähe, MM aga üsna palju

Kolmanda päeva õhtuks, ehk MM teise ööpäeva õhtuks, on laps üsna palju maha võtnud. Tissi pigem lutsutatakse ja muudkui lüüakse lärmi. Arvame juba, et kaka pole veel kordagi tulnud ja asi selles. Kui meie Kadiga haiglast ära tuleme, siis mõni tund hiljem Kaja helistab ja teatab rõõmsat uudist: laps kakas ära Siit edasi hakati justkui paremini sööma, aga hiljem selgus, et siiski mitte. Emme on meil nüüd üsna nõutu ja ootab tohtritelt mingitki abi.

Esmaspäev, eeldatav kodu saamise päev. Aga võta näpust: eile oli lapsel õhtul põletikunäitaja 3, täna hommikul aga 11. Seega ei taheta last emmega veel kodu lasta ja nii jääb Kaja vähemalt veel üheks ööks haiglasse. Miial on mõlema käe pealt juba mitu korda verd võetud, kurb vaadata suisa.

Teisipäev on hea päev Emmel saab täna nädal haiglas veedetud ajast, aga õnneks nüüd suur igavlemine lõpetatakse ära ja issi saab tüdrukud kodu tuua. Küll saadetakse laps kodu klausliga, et neljapäeval tuleb minna lastehaiglasse analüüsidele ja ultrahelile.

Unenägude maalKolmapäev on täiesti kodune päev. Peale tiheda kakamise, söömise ja mõningase jorisemise muud nagu ei toimunudki, kuniks päris õhtutundidel laps elus esimest korda vanni sai Vanni tõime suurde tuppa lauale, et endal mugav opereerida oleks. Tuba oli juba meeldivalt soojaks köetud ja pidu võis alata. Vaikselt titte vette lastes jälgisime pingsalt näoilmet. Kui enne joriseti, siis soe vesi oli nii mõnus, et jorin lakkas, silmad tõmbasid mõnust vidukile ja rahuloleval ilmel nauditi veemõnusid. Nii kui korra välja tõstsin, sain kohe pahandada Igatahes vees oli nii mõnus, et peale puuksutamiste ja ujedal pilgul ringi vaatamise lasti ka mõnuga kakat :P Meie jaoks see enam nii ilus vaatepilt polnud, aga lapsel polnud vahet :P Vees talle meeldis, nagu Kadilegi mõned ajad tagasi

Neljapäev on haiglapäev. Viin emme lapsega lastehaiglasse igasugu analüüse tegema. Ja siis hakkan uudiseid vastu võtma. Esiteks kuulen kui kole ja jube see haigla on, kõik kajab ja WC asub jumal teab kus. Laps käis ultrahelis ja selle tulemusega jäädi rahule. Siis viidi laps vereproovile ja tagasi toodi kahe muhuga laps – peast prooviti vereproovi võtta. Laps oli kõvasti protesteerinud, aga kaja tissitas lapse taas rahulikuks. Siis selgus, et ultraheli ajal ei jäänud tohter rahule südamelöökidega, et tema kuulis seal mingeid vahelööke. Nüüd siis pannakse lapsele aparaat südamelöökide mõõtmiseks ja viiakse veelkord ultraheli alla. Märgin ära, et ka Kadil olid (vist isegi ikka veel on)  südame vahelöögid. Et käbid kännust kaugele ei kukkuvat, siis minul olla ka miskit, aga see tulnud hilisemas eluperioodis...
Igatahes lõpptulemus on see, et justkui südamelöökidega mingi nihe on, pole see midagi ebatavalist sellises vanuses. Pigem poldud rahul puusadega, et neid jälgitakse ja kuu aja pärast peab taaskord kontrolli minema. Puusad, te ütlete? No Kadiga oli ka jama ja me kandisme isegi mitmeid kuid patja jalgevahel.... Aga olgu, saame hakkama kui vaja, peaasi et midagi tõsist korrast ära ei ole! Taevale tänu!