Joomla! Volunteers Portal

EMO'sNagu mu elus paljudki asjad on vajanud kordust, siis samamoodi läks ka pimesoolika operatsiooniga... Sõjaväkke astusin kaks korda, ülikooli kaks korda, eksameid tegin enamasti kaks korda ja ka lapseteoga oli sama; kindlasti midagi veel mis kohe meelde ei tule... Räägime loo ära.
Pühapäev tervitas mind palavikuga. Et miski seda maha võtta ei tahtnud pöördusin EMOsse. EMOs registreeriti mind sisse ja öeldi et tunni jooksul tulevad kirurgid ja vaatavad mu üle. Kell aga läks ja läks, üks tund teise järel ja üks haige teise järel. Oli kohe näha et hull päev. Kolm tundi ooteaega ja asjad hakkasid laabuma.
Mind viidi samasse ruumi kus esimeselgi korral, isegi voodi oli sama. Võeti vereanalüüs ja jäin ootele, jällegi. Pooleteise tunni pärast tulid ka kirurgid, mulle meeldis et oli tegemist sama arstiga kes oli ka eelmine kord mu raviarst. Vereanalüüs näitas tõsisemat põletikku. Saadeti ultrahelisse mis tehti kiirkäigul ja tohter ütles et mädakollet ei paista. Samas oli see nii kiire tegemine et mina küll kindel olla ei julenud. Siiski andis see positiivset lootust. Et aga põletikunäitaja oli kõrge võeti mind haiglasse sisse.
Jalutame mööda koridore ja näidatakse mulle juba tuttava toa ust – 308. Hmm, kui nüüd järele mõelda siis kas bettonis mul ka omal ajal just see esimese toa number polnud ?! (Vist oli ikka 307). Seekord on toas juba enne mind 4 inimest, mina olen viies (kuigi toad on neljased). Kutsuti enne põhku minemist arstide tuppa, paigaldati kanüül ja anti esimesed tilgutid antibiootikume.
Esimene öö oli kehva magada, kanüüli hoidev side oli liiga kõvasti ja närv oli sees.
Hommik algas pisut enne kuut ja kohe stardiks sain järgmised tilgad. Käsi hakkas surisema ja seetõttu keerati side kanüüli juures uuesti, palju lahedamalt ja enam asi ei piinanud. Viskasin toakaaslastele silma peale, paremal mees, vasakul mees ja minu vastas kaks meest kellest üks on juba tuttav nägu – Madis või Mattis või Madise. Päev vaikselt algab, õed majandavad. Paremalt ja vasakult mehed lastakse kodu, saan valida kuhu mu voodi lükatakse. Lasen selle paigaldada teleka alla, sinna kus olin eelminegi kord. Päeva teises pooles hakkame toakaaslastega suhtlema. Madis on üle elanud järjekordse operatsiooni ja ta pole eriti jutukas – liiga loid ja ei suuda kõvasti rääkida. Teine mees, minu vastas akna all, tema on Rao. Raost saab suur vestluskaaslane ja haiglasõber kõigiks järgmisteks päevadeks.
Antibiootikumid hoiavad temperatuuri paigas. Ka haav ei valuta, on lihtsam voodist üles saada. Ahjaa, hommikul oli küll ka pisike tagasilöök. Käisin WC's põiel ja poole põiamise pealt tunnen et juhe jookseb kokku ja pilt tahab eest ära minna. Suudan siiski asjatoimetuse lõpule viia, pool klaasi vett lasta ja oma voodi juurde kiirelt voodisse külili visata. Hõikasin et mul on totaalne jõuetus ja kutsutagu arst. Poisid vajutasid nuppu ja varsti oli tohter platsis. Kurtsin just mis oli, toodi vererõhu mõõtmise masin ja tuli välja et vererõhk on natuke madal, et teinekord juhtub nii.
Päeva peale käis Kaja lapsega külas, tõivad mulle vajalikud asjad. Nii kahju oli neist jälle eemal olla. Ka õed käisid põnni kaemas ja mulle tundus et hiljem suhtuti minusse juba kuidagi rõõmsameelsemalt – lapsed mõjuvad
Uus päev ei toonud midagi uut. Ikka kolm süsti kanüüli ja kolm pirakat tabletti. Täna tehti ka ultraheli. Üks õde sadas uksest sisse, ütles et ma istuks ratastooli ja ta viib mu kohale. Soovisin küll ise jala minna aga öeldi et ma olevat selleks liiga aeglane Tõsijutt, tädi pani kiirsammul nii et vastutulev tuuleke oli suisa jahe.
Ultraheli ukse taga pidime aga ootama. Seal istus üks naisterahvas, ajasime siis kolmekesi seal juttu. Siis naisterahvas võeti sisse, jäime õega kahekesi ja jutustasime edasi. Siis saabus minu aeg. Seekord vaadati ikka tükk aega ja päris tõsiselt kogu mu kõhupiirkond ja haavaümbrus läbi. Tohter väitis et sisemus on küll turses aga mädakollet ta avastada ei suuda. Te ei kujuta ette kui õnnelikuna ma sealt ruumist välja tulin! Ma pole ammu enast enam nii õnnelikuna tundnud! Isegi lapse sünniga oli tunne pisut teisem, mitte nii tugev.
Igatahes päeva teine pool läks kuidagi rõõmsamalt. Vahtisime telet, ajasime Raoga juttu ja isegi raamatut sai loetud. Madis viidi ära Põlva haiglasse ja meile tuli tuppa kolmandaks meheks Rein oma kahepoolse songaga. Rein oli üldjoontes vaikne mees, puhkas ja oli omaette. Lisaks Kaja käis lapsega külas ja päris õhtul tulid ka Kaido ja Tanel.
Kolmas hommik, nagu ikka, kell kuus. Saame Raoga oma doosid ja mõlemalt võetakse verd. Ju siis on vaja. Hommik venib, hullu moodi. Istume Raoga koridori lõpus diivanil ja mulame niisama. Siis tuleb meie juurde doktor ja ütleb kuldsed sõnad: „Paistab et me laseme teid mõlemaid täna välja.“ Juuhhhuuuu! Minugi pärast laske kodu, peaasi et ma terve olen – umbes nii vastan doktorile Et ei taha enam tagasi tulla, aitab! Raole räägitakse tema haigusloo üksikasju ja mulle minu. Mul siis põletikunäitaja 80 pealt 13 peale saadud. Selge, läheme siis kodu
Paberid kätte, kanüül maha, tänud ette ja taha, kõik kohad saab topelt üle kontrollitud et seekord midagi maha ei jääks Raole tuleb naine järele ja ka mind võetakse kohe peale ja viiakse kodu. Valmis!