Joomla! Volunteers Portal

PunkvärkJah, punk on tõesti lahe. Käisin kontserdil "Disko pole oluline, punk on põhiline." Mõõõnus Mina olen igatahes rahul ja ootan järgmist samalaadset üritust.
Algas siis kontsert ürituse nimelise looga mis on Hendrik Sal-Salleri ja Mihkel Raua poolt pandud uude kuude. Kontserdi algus oli pigem rokilik kui pungilik aga see muutsu kiiresti ja jooksis õigetesse rööbastesse peale Raua-Salleri heietusi pungi algusaastatest Eestis. Algusaeg olla erinevatel andmetel 1980 või 1981 aasta, nad ei suutnudki selles selgust saada :P
Ja siis toodi, vaat et sõna otseses mõttes, Tartu kunagine pungiisa Peeter Volkonski! Lärmas, luuletas ja ropendas, nii nagu temale omane Tervis on tal põdur aga häälega suudab ikka veel imet teha – Tartu tuntuim kepimees, nagu ta ennast tutvustas
Kui Volkonski on tänu mütsile karvik enamasti lõua otsast siis järgmine vend on viimasel ajal karvik ainult peanupust – Villu Tamme. Tuli ja tegi seda mida ta ikka on teinud ja ikka sama hästi. Vahet pole, on ta kaine või purupurjus, tema lauluoskust ei mõjuta miski. Kõva sõna oli see et ta lavalt fännidesse hüppas ja seal laulis, rahvamees. Olen kunagi avaldanud arvamust et tema looming on kohati ettekuulutava sisuga (vt SIIT) ja seekord oli repertuaari valitud

Valge Liblika Suvi
, näis miks just see lugu. Teooriate genereerijad võivad nüüd oma arvamust avaldama hakata :P
PunkvärkTamme lõpetas ja Tõnu Trubetsky jätkas. Vanad tuttavad hitid nagu
Insener Garini Hüperpolid
ja
Pille-Riin
said väga kõva vastukaja. Rahvas röökis kaasa laulda nii kuidas jaks kannatas ja meie polnud erandid. Tõnu ise oli nagu kuskil eemal, erilist sidet pealtvaatajate vahel ei tekitatud, ajas oma rida nagu oleks käsu peale laulnud. Samas ta ongi selline, kahjuks.
Hardi Volmer, nagu ikka, sõnad vihikuga ees laulis lugusid mida kõik teised peast teavad. Hämmastav et nii pika laulumehe karjääri jooksul sõnad ikka sassi kipuvad minema. Samas on hea näha et ma polegi kõige hullema mäluga
Punkti sai üritus ühislaulmisega ürituse nimelise looga. Siis kadusid kõik lavalt kiirelt ära. Rahvas skandeeris pisut ja tagasi tulid Sammer-Raud ning esitasid kitarride saatel Sex Pistolsi loo. Punkt.
Rahvas. Noori, nagu ikka ja alati, oli palju. Palju oli ka meievanuseid ja vanemaidki. Need kes meievanustest on kunagi korralikud punginautlejad olnud ja ei julenud rahvasse lava ette nautima tulla, neile jäi kindlasti okas hinge: "miks ma küll sinna rahvasse ei läinud, oi omal ajal olin ma ikka selline punkar et anna olla, ehh kuidas oleks tahtnud ikka seal ees olla...." Blää-blää-blää, ma ütlen. Surugem maha endas see ühiskonna peale surutud vajadus vanemana rahulik ja igav olla, minge ja marutage, elage end ükski kord välja, mitte keegi ei pahanda. Pilte näeb SIIT.