Joomla! Volunteers Portal

Läbi sai järgmine raamat, seekord võtsin ette põneviku Charles Percy Snow – Surm Purjede All. Põnevust oli siin üsna vähe, et see on kirjaniku esikraamat siis on kohe näha et arenguruumi on. Krimkad kirjutatakse tavaliselt nii et lugejal tekib mingi ettekujutus kes võiks olla mõrvar ja siis järk järgult läbi raamatu see pidevalt muutub. Selles raamatus aga ei tekkinud kordagi keegi esile, kõike muudkui lahendati kuniks siis välja selgitati kes pahalane oli.
Teemaks siis mõrv. Purjekaga lähevad puhkusereisile kaks noorpaari, üks noormees (purjeka omanik) ja üks vanem mees (tema silmade läbi on raamat jutustatud). Ühel hommikul leitakse purjeka omanik tapetuna, mõrvar peab olema üks seltskonnast kuna keset vett polnud kellegi muu kohalolek võimalik. Mõrva hakkab uurima politsei esindaja ja samas kutsub vanem mees ka oma erauurijast sõbra. Nagu arvata võite siis politsei esindaja teeb kõik valesti ja otsustab ka kõik valesti, tõelise mõrvari paljastab erauurija...
Mõned huvitavamad väljavõtted raamatust:

„Ian kohtas teda bussis. Naine luges raamatut. Ian, vana peni, läks ja istus ta kõrvale ning sõnas: „Kas te ei tahaks lugeda ühte teist raamatut?“ Ja naine vastas: „Missugust teist?“ Ja tema vastas :“Raudtee sõiduplaani.“ - „Milleks?“ küsis naine. Ian ütles: „Nii et me saaksime koos minema sõita!“ Ja sel naisel oli absoluutselt lame nägu ja viltune nina.“

„Ma ei hooli sellest millal surm saabub, kuid olen kummaliselt nõudlik selle suhtes, kuidas see juhtub. Ja oleks liiga rumal saada tapetud rabaäärses bangalos ja olla leitud Aloysius Birrelli ja Mrs. Tuftsi poolt...“

Ma arvan end olevat küllalt vana ütlema, et ma ikka veel kindlalt usun, et tavad on selleks, et neid murda, välja arvatud sõpradevaheliste tavade ja aususe reeglid, ilma milleta iga tavapäratus muutub lihtsa mõistliku elu labaseks ja räpaseks karikatuuriks.