Joomla! Volunteers Portal

Raamatu autor: H. Rider Haggard
Raamatu kaasJärjekordne raamatuke on saanud läbi loetud. See raamat küll sisaldas ka teist jutukest, Seeba Kuninga Sõrmus, aga seda ma lugeda ei tahtnud ja seega ei lugenud. Raamat oli lihtsalt kui reisikirjeldus kus pidevalt surma piiril olles oli juba alguses teada et võtmeisikud jäävad ellu kuna raamatut kirjutatakse justkui tagant järele. Oli pingelisemaid kohti aga lõpptulemus oli alati ette aimata. Lihtsalt hea. Kui võrrelda Kapten Hatterase Seiklusega siis jäi nüüdne raamat tugevasti alla.
Sisu. Seltskond mehi läheb otsima sir Henry Aafrikasse õnne otsima läinud venda. Läbitakse üldjoontes läbimatu kõrb, edasi mäestik ja lõpuks jõutakse maale kus valitseb ebaõiglane kuningas. Seal maal algab kodusõda mille tulemusel õige kuningas saab troonile. Seltskonna valged mehed aga lähevad ka kaevandustesse õnne otsima, kus aga nende elud on jällegi kord vaat et viimases faasis aga kust tullakse siiski eluga välja ja lisaks veel teemantidega. Ja valged mehed hakkavad tagasi kodumaale liikuma, kus kõrbeoaasist leitakse kaks meest kellest üks on otsitav vend.
Võtmeisikud raamatus olid:
Allan Quatermain – reisikokkuvõtte kirjutaja ja põhihing, oskab piisavalt Aafrikas räägitavat keelt ja kes on alati seiklusteks valmis, eriti kui on tegu varanduse otsimisega;
Sir Henry – rikas mees kes paneb kokku meeskonda kellega minna otsima tema venda kes läks Aafrikasse Saalomoni kaevandusi otsima;
Kapten Good – sir Henry vapper sõber ja ustav kaaslane kes raskuste ja hädaohu ees kunagi risti ette ei löö;
Umbopa – aborigeen kes liitub seltskonnaga ilma et selle eest tasu sooviks ja kes tuleb välja et on tegelikult pagenduses kuningas kes lõpuks oma troonile saab.

Nüüd mõned toredad katked raamatust. Esimene on aborigeeni Umbopa arutlus elust ja teine omamoodi huvitav Quatermaini arvamus kärbestest.

„Mis on elu? Ütelge mulle, oh valged mehed, kes te olete targad, kes te tunnete maailma saladusi ja selle maailma saladusi, mis asub tähtede taga, valged mehed, kes te oma sõnu kaugelt edai saadate hääletult ja kiirelt nagu välk, öelge mulle, milles on elu saladus – kust ta tuleb ja kuhu läheb?
Te ei oska mulle vastata. Te ei tea. Kuulake, mina vastan: pimedusest me tulime, pimedusse me läheme. Nagu tormihoost kantud linnud lendame me välja ei millestki. Üheks silmapilguks näitame oma tiibu tuulepaistel, ja vaata, juba oleme me jälle kadunud ei miskisse. Elu on tühjus. Elu on kõik. See on käsi, millega me surma tagasi tõrjume. See on jaaniussike, mis öösel särab ja päeval on tuhm. See on härgade hingeaur talvel. See on vari, mis libiseb üle rohu ja kaob loojangu ajal.“  - Umbopa.

„... Toakärbes on üks omelik putukas. Võite minna kuhu tahes, kõikjal leidub teda, ja nii on see nähtavasti alati olnud. Ma olen teda näinud kivistatuna merevaigus, mis, nagu mulle on räägitud, olevat tublisti oma pool miljonit aastat vana, ja ta nägi välja täpselt niisamasugune nagu ta järeltulijad tänapäeval. Olen päris veendunud, et kui kõige viimane inimene surres maas lamab, piriseb ka tema ümber ringi kärbes – muidugi kui see peaks juhtuma suvel -, valvates võimalust ta ninale istuda. ...“ - lõik Quatermaini jutust kõrbes.