Joomla! Volunteers Portal

Kella üheteistkümneks on buss õuel, asjade pealepanemine juba käib ja selja taha on jäänud pisike koosolek sööklas. Meeleolud on head ja et tegu on tavapäraste käijatega siis kedagi õpetama ei pea vaid kõik teavad mida teha vaja on. Loeme näod üle, siseneme bussi ja võtame suuna Külitsele Neeme juurde.
BussimeeskondKülitsel tõstame peale sinna kokku korjatud asjad ja teeme grupipildi. Loetleme ees vasakult: Jüri, Marek, Kristjan, Toomas; taga vasakult: Neeme Riina, Kaido, Piia, Gerli, Eha, Monika ja Kaire. Pildilt puuduvad hiljem tulijad: Virve, teine Kristjan, Andres, Merje ja Marge.
Sõit Võruni läheb nagu unenägu, ei, mitte uniselt vaid kiiresti. Õlled-siidrid.ginnid-pirukad liiguvad käest kätte ja kõigil on hea meel et saab tava-päevast end välja rebida.
Et teise päeva õhtul on vaja istegevust teha siis tragimad panevad tuttavamate laulude järgi sõnu ritta ja üritavad luua riime. Enne pisipeatust on asi peaaegu et valmis ja proovime ka esimest korda asja läbi mängida. Tundub kahtlane aga käib kah Kes suitsetab, kes käib põõsa all ja kes teeb mõlemat. Igatahes sünnipäevaline Riina toob välja šampuse mille Kristjan kõigile välja valab. Üks pudel otsas toob sama asja välja Piia kellel paar nädalat tagasi samasugune üritus oli olnud. On näha et see pudelitäis enam nii hästi ei lähe
{slide=Panen siia ka meie bussis kirjutatud eeskava, klikkida siia.}

Marek: Jüri ja Kaido tulge juumaa!
Jüri ja Kaido: Mitä juvva om?
Õlu ja valge viin!
Marek: Monika ja Riina tulge süümää!
Monika ja Riina: Mitä süvvä om?
Pirukad ja viinisai!
Marek: Naased tulge sanna!
Naised: Kas mehi ka on?
Om, om.

Külmadest telkidest isu sai otsa ja sauna ma asusin teele
Saun naisi täis, nii meile näib.

Kuhu Arnold Kimber jäi
mis on Kristist saanud
Mis oskan öelda ma
Mis oskan öelda ma

Parim paik on Eestis Piusa
Vastseliina külje all
Kes on kohtund siin
ei sel meelest läe
kaunid tunnid koobastes

Piusa taga oru ääres
mängis Arnold Kristiga ja Kristiga
Küpsetasid saiakesi
roosteläinud panniga ja panniga
Kuule Arnold ütles Kristi
see ei ole päris pann ja pann ja pann
päris pannil roostet pole
sellel ainult rooste on ja on ja on

Kodu kaugel maha jäi jäi jäi
ja kallis pere kurvaks sai sai sai
kui ta kuulis et läen ära Piusale
ei tea kas tulen tagasi või siia jään
Ja kui koju me ei läe läe läe
ja kallis pere meid ei näe näe mäe

{/slide}
Lugesite eeskava läbi? On ju kahtlane...
ÕuelPiusas oleme vist esimesed. Igatahes leiame kerge vaevaga oma majakese üles, võtame bussi asjadest tühjaks ja hakkame kraami paigutama. Bussijuhil oli bussis ka külmkapp, ka selle tõstsime maha ja temast sai meile palju kasu.
Osad naistest tõstsid kisa et nemad magavad majakesed ja teised magagu väljas telkides. Kaidole see asi ei istunud ja tahtis selgitada ka omi seisukohti, aga et mina ei viitsinud sõdida siis naised jäid peale.
Väljas samal ajal kerkisid kuplid. Kes pani oma telki püsti ja kes siis üldtelki kuhu panime söögid-joogid-üleliigne kraam. Monika kaasa toodud suur telk oli selleks nagu valatud. Lõpuks sai jalad alla ka aiatelk kus siis sees laud ja pingid.
Et me vara saime siia siis muud polnudki kui hakkasime ümbrust uurima. Enamus olid siin siiski esimest korda. Alustasime Kaidoga suitsusauna majakesest kus saime hingata pisut alles köetava sauna vingu. Ajasime juttu ka kohaliku tüübiga kes sauna kütmist toimetas.
Edasi liikusime tavasauna juurde mille kõrval jõekeses on ujumiseks natuke sügavam liivatatud koht. Loomulikult kastsime end ka vette, igavesti mõnus värk. Vesi oli küll külm aga meil oli üsna palav olla, seega sobis kenasti.
Söögimaja juures uurisime kalapüügi kohta ja tuli välja et forell koos tegemisega maksab 170 EEK/kg. Et me forellipüüki Kaidoga juba ammu olime plaaninud ja hind meile sobiv oli siis võtsime ridva ja kahva ning hakkasime kala püüdma Kaks esimest näkkamist läksid aia taha, libasin Kaidole et kui kolmas ka läheb, siis tema kord püüda, aga ei läinud. Hästi viskles see kalake, Kaido üritas teda kahva sisse saada ja lõppeks sai ka Naised tegid eemalt pilti meie tegevusest. Igatahes kala kaalus ei rohkem ega vähem kui kaks kilo! Meie olime rahul. Seni kuni kohalik meie kalaga tegeles läksime telklaagri juurde tagasi et riideid vahetada.
Kui me kaido ja Monikaga oma kala järele tulime kippus ilmake sadama. Maksime raha ära, saime oma kalakese ja istusime varju alla ning kukkuski kallama. Varjualune küll kohati tilkus läbi aga meid see eriti ei häirinud. Kala maitses hea, praegugi jookseb suu vett
Hundijalavesi tuli!Osa kalast viisime ka teistele kes aiatelgi varju all juba mõnusasti vägijooke manustasid. Rahvast oli nüüdseks juba päris palju juurde tulnud ja elu kees. All orus pandi püsti helitehnika ja varsti kutsuti juba kõiki diskole. Käisime siis meie ka. Tantsutasin kõik omad naised läbi ja sadasin tagasi telki. Naised olid häiritud et peale minu nendega keegi tantsimas käinud ei ole vaid telgis istuvad Kui diskol tutvumismängu tehti, siis haarati ka meid Kaidoga, kes me just sauna teel olime, ringi. Seisime siis natuke ja vahtisime lolli näoga. Rahva komplekteerimine aga võttis hirmsa aja ja ühel hetkel me lihtsalt lasime varvast sauna :P
Saun oli kuum ja hää. Mitu ringi jõe ja sauna vahet sai käidud ma enam ei mäletagi, aga neid kordi oli mitu. Huvitav et iga ringiga jäi jõevesi minu jaoks külmemaks. Kogu see saunamõnu aga tappis väga ära. Eelmisel ööl magasin juba väga halvasti miskipärast, seega uni murdis nüüd seda hullemini. Oli kuskil 22 paiku kui telki põhku keerasin. Njaa, aga oleks siis ka silmatäitki magada saanud. Hagari telgis olevad kõlarid olid koos tuledega otse meie telkide poole suunatud. Seal siis mängiti kitarri ja lauldi karaoket kuni kella kuueni välja. Keset ööd kui kaido telki sadas siis võtsime oma telgi otstest kinni ja viisime pisut kaugemale. Kaido jäi magama, mina aga keerlesin kuni kuueni... Aitäh teile, hagarlased. Järgmisel aastal teeme korraldajatele pöördumise et kui keegi tahab oma lokaalset pidu siis seda magalarajoonis teha ei tohiks.

CCCP nimeline hommikuvõimlemisõpetajaUus hommik saabus pool üheksa. Peamine jututeema oli magamatus hagarlaste tõttu ja seda mitte ainult pereleivakate suust. Aga noh, see on möödanik nüüdseks Igatahes enne sööma minekut käisime Kaidoga dušši all. Dušširuumid on seal kõik kenasti olemas, kaks ruumi paaris-duššiga. Ja duššile järgnes hommikusöök söögimajas.
Söögimaja oli uniseid inimesi täis, erilisi ülevaid meeleolusid kellegi näos ei leidunud – kohe näha et hommik :P Söögiks pakuti erinevaid materjale võileibade tegemiseks ja putru toormoosiga. Kõhu sai kenasti täis, tavaliselt ma hommikuti nii palju ei söö.
Kui telkide juurde jõudsime, hakati alt platsilt rahvast avamisele kutsuma. No võttis see kokku tulemine ikka aega! Igatahes kui kokku saime siis talutati meid kõiki suurele platsile ringikujuliselt ja hakati hommikuvõimlemist tegema. Võimlesimegi. Võimlemine lõpetati erinevate kallistsu-õpetustega.
Järgnesid Neeme kõne ja lipu heiskamine. Tehti ka mingit kummikinnas-udaraga puukitse lüpsmist mis polnud kõrvalt vaadatuna eriti naljakas aga Leivaliidu juhtidele paras peamurdmine. Ja siiski – Pagarite XVI suvemängud olid avatud!
Esimeseks asjaks meite pundil oli kummikuvise. Kuigi jah, võrgumeeskond tegelikult läks võrku mängima, aga meie ülejäänud tegime siis teisi alasid. Naised viskasid kummikut hästi, isegi paremini kui proovides. Ka minul lendas keeruga kummik väga hästi, nii nagu trenniski. Minu arust viskas ka Kaido sama kaugele kui trennis, kuigi ta ise sellega rahul ei olnud. Toomas viskas meist kõige enam, Kaidost 5 ja minust 4 meetrit rohkem. Järgmisel aastal sunnin mõlemaid keeruga viskama :P Kohaks saime, nagu Neeme ütles, kõige kehvema koha – neljanda. Kõige kehvem selle pärast et see on just tabelist välja jäänu õnnetus.
Teine ala oli petanque. Kui naised viskasid nii nagu muidu viskama peab, siis meestel oli erisusi: üks kahe käega jalgevahelt, teine vasaku käega ja kolmas siis õieti. Kirja pandi märgile lähim koht. Selles alas jäime neljandaks...
OrienteerumismeeskondKolmandaks tegime ära orienteerumise võrokate moodi. Anti meile terve posu pilte kus asub mingi ülesanne ja neid kohti pidime otsima ja sealseid ülesandeid lahendama. Kõik kohad käisime läbi, isegi selle koha kus midagi olema ei pidanud ja mis oli eksituse tõttu mapi vahel. Ja just too koht oli saatuslikuks – siin ma suutsin jala nii ära külmetada et käimisel valutab siiamaani. Vahepeal tulid võrgu mängijad oma võidulainelt ja saatsime nad rahvastepalli mängima, ise aga orienteerusime edasi.
Orienteerusime tund ja nelikümmend minutit. Kõik kohad käisime läbi, kõik ülesanded täitsime ära, aga tabeliseisus leidsime endid viimastena?! Mitmed küll läksid õhku täis et nemad lähevad asja uurima aga ei läinud nad ühti... Ja see ala sai meile üldarvestuses saatuslikuks, aga sellest hiljem.
Et võrkpallikad läksid ka rahvastepalli mängima, siis ülejäänud meeskonna jaoks oli edasine õhtu peaaegu vaba. Vaatasime kuidas rahvastepalli ujumisrõngaga mängiti ja kuidas seal kiruti ja sohki tehti. Kohtuniku maksma panematus. Samas ei saa kurta kuna selle ala me lõppkokkuvõttes ju võitsime. Finaalmäng oli ujumisrõnga asemel palliga kuna kaks ujumisrõngast lõhuti mängudes ära.
Käisime lõunat söömas ja vajusime telki magama, õigemini mina ja Kaido vajusime. Ega kaua lastudki uinuda, löödi üles kuna oli vaja viimane ala teha – üllatusala. Ajasime siis jalad vastumeelselt alla ja läksime asja uurima.
Rahvastepalli pealtvaatajadJuba kaugelt Kristjan II möliseb ja teeb oma arust nalja, näitan talle juba eemalt facki ja üritan talle selgeks teha et mölisemise asemel võiks ta võistlusest osa võtta kuna mina külmetunud jalaga vette enam ei roni. Mölises mis ta mölises aga osa võtma ei nõustunud, läks siis Marek.
Võistlus kujutas endast järgnevat:kanuumees tuleb pakkida päästevesti-vannimütis-ujumisprillidesse, viia vette kanuu, üks mees pidi sellega vastuvoolu kuni sillani sõitma, silla juures kanuu veest välja, naisterahvale kanuumehe asjad selga, seesama naine kummimadratsile ja allavoolu purde juurde, aeg kinni kui kõik asjad on omal kohal ja inimesed joone taga.
Enne meid tegid selle ära kaks meeskonda ja esialgu langesime kolmandaks. Siis tegid sama asja ka läbi teised. Ühe meeskonna kanuutaja oli rohkem kui hädas, ta ei saanud edasi ja pidevalt kukkus ümber. Lõpuks oli ta nii väsinud ja kõigest oli nii siiber et viskas aeru teisele poole jõge, võttis kanuu selga ja kõndis silla alla. Kui alguses oli teda naljakas vaadata siis lõpuks suisa kahju. Aga noh, võistlus on võistlus ja lõpptulemuses jäime ikka kolmandaks.
Peale seda me enam magama keegi ei roninud, läksime vaatama rahvastepalli. Nii kui mäng läbi sai (polnud meie meeskond) hakkas vihma sadama. Sadas kohe korralikult. Seetõttu pugesime oma seltskonnaga räästa alla aega parajaks tegema.
Varsti peale vihmasadu kogunesime võrkpalli väljakute äärde, seal mängiti poolfinaali ja finaalmäng. Võit tuli koju.
Siit siis algas vaba aeg. Esimese hurraaga läksime enamus tiimist suitsusauna. See on suure ja laia lavaga ja väga kõva värk Huvitav et jõkke kippujaid peale leili oli vähe. Mõtlesime vahelduseks ka tavasauna minna. Tavasaun aga oli rahvast pilgeni täis ja ma ei viitsinud sinna ronida vaid käisin seal dušši all ja pesin end puhtaks – otsustasin täna enam sauna mitte minna, aitab.
Ka tänane õhtu kulges tantsulka all. Tantsitasin jällegi enamuse meie naisi läbi, jalg aga valutas ja otsustasin liituda Virve ja Neemega nende majakese laudade juures. Tõime oma peopaiga siia mõneks ajaks üle. Et uni aga kippus peale siis mingi hetk ma kadusin hoopis magama.
Sain natuke und kui hagarlaste telgis hakkas karaoke-triangel peale. Suhtlesime läbi telkide ja käisime Toomasega neid korrale kutsumas. Kolm tohmanit, purjus nagu viimased tolgused, vaatasid hämardunud pilguga meid ja üks oskas üle moka küsida et magasite või. Head mehed! Lubati siis vaiksemalt asja võtta. Nagu karta oli siis peale kahte laulukest leidis keegi helinupu üles ja asi läks vanasoodu edasi. Mõtlesime natuke kannatada. Õnneks kaua ei läinudki kui üks neist võttis kitarri ja hakkas vähe pehmemal toonil mängima ja laulma nii et lõppeks suutsin ka mina uinuda.

Päikese välja kutsujadOleks vist võinud lõunani magada aga et oli vaja hommikut sööma minna siis naised ajasid kõik üles. Tegime väikesed veeprotseduurid ja käisime söömas. Peale sööki panime kõik oma asjad kokku ja liikusime alla lõpetamisele.
Lõpetamisel jagati kõigile suhkrutükke, peale sissejuhatavaid noote paluti kõigil suhkrutükkidega jänese hambad teha. Päris lõbus ettevõtmine oli, sihukesi mordasid ja lõustu oli et anna minna
Edasised toimingud olid tavapärased: Neeme jagas võitjatele auhindu ja lõppeks langetati lipp. Tagasi telkla juurde liikuv rahvas kadus telklast nagu vits vette – kõik sõitsid kodudesse ära. Meiegi buss oli kohal, panime asjad sisse ja enne reisile minekut jõime ära võidu šampused. Enne bussi minekut laulsime hagarlastega Tätte lugu Tuulevaiksel Ööl ja sõitsime Tartu poole ära.
Seekord ei tehtud teel ühtki peatust, bussis ei liikunud alkoholi ja kõik said kerget uinakut teha. Esimene peatus oli Külitsel kus puhusin Neeme alkomeetrisse et olla kindel oma kainuses.
Pereleiva juures laadisime bussi tühjaks ja jagasime ülejäägid. Viisin Virve ja Marge kodu ning Kaidoga maandusime Filosoofis.
Minu fotokaga tehtud pilte näeb SEALT.

PS. Hilisemalt saadud ametlikku protokolli lugedes avastasin et kummikuviskes on mind edestanud naisterahvastest üks inimene ja seda ta tegi kümne sentimeetriga
Kui punktitabel oleks kokku pandud Leivaliidu reeglite kohaselt, ehk siis oleks välja jäetud kõige kehvema skooriga võistlus, siis oleks üldarvestuses pereleib olnud esikohal!